laupäev, 25. juuni 2016

Teise Brexiti referendumi võimalikkusest



- Cameron on öelnud, et teist referendumit ei tule, seega nüüd oleks keeruline teist referendumit korraldama hakata. Samas - kuna Cameron lahkub ametist ja võtab kogu vastutuse selle fiasko eest, siis võib teise referendumi mittekorraldamise lubaduse siduda üksnes Cameroni isikuga, seega tema võimaliku järeltulija jaoks see lubadus siduv enam pole.

- Suur hulk on neid vastuhääletanuid, kes põhimõtteliselt ei adunud, et tegemist pole rahuolematuse ülesnäitamisega valitsusele, vaid siduva otsusega lahkuda euroliidust, samuti polnud neil arusaama, mida see sisuliselt tähendab. Paljud vastuhääletanud hääletasid kindlas teadmises, et poolthääled niikuinii võidavad, seega sooviti üksnes oma protestihäält kuuldavaks teha. Samasuguses poolthääletamise kindla võidu usus jätsid paljud poolt hääletajad üldse hääletamata. Asjaolu, et mõned vastuhääled anti ka vastupropaganda nüüdseks valeks osutunud väidete tõttu, on siin isegi väheoluline.

- Uue referendumi korraldamiseks koguvad allkirju nii poolt hääletanud, poolt hääletamata jätnud, üksnes valitsuse vastu protestimiseks hääletanud, kes ei arvanud, et nende hääled võidavad või ei saanud aru, mida nende vastuhääl tegelikult tähendab, ning valeks osutunud väidete põhjal vastu hääletanud, kes soovivad oma valikut nüüd muuta. Kogutud allkirjade maht võib osutuda märkimisväärseks.

- Nigel Farage on poolteist kuud tagasi öelnud, et napi 52-48 poolthäälte võidu korral asuvad nad tulemust kindlasti vaidlustama ning uue referendumi korraldamist nõudma, seega puudub taolise napi tulemuse korral uue referendumi korraldamise vastu olemiseks moraalne õigus ka vastuhääletajate leeril (siinkohal pole isegi oluline, et uut referendumit oleks nõudma hakatud üksnes poolthäälte võidu korral).

- Ülaltoodust lähtuvalt on olemas kõik eeldused uue referendumi korraldamiseks ning nüüd jääb lõplik valik sõltuma Cameroni järeltulijast. Samas siin näengi ma kõige suuremat komistuskivi, sest esiteks peetakse kõige tõenäolisemaks järeltulijaks Boris Johnsonit ja teiseks pole just eriti tõenäoline, et eurovastane Johnson uue referendumi korraldamise oma südameasjaks võtaks. Kui aga järeltulijaks peaks saama keegi teine, siis "you never know".

Vigade (ka rumalate) parandamine peaks siiski alati võimalik olema. Kuna kõigile peaks olema selgeks saanud, et esiteks tuleb hääletama minna, teiseks ei tohi oma häält juhusliku meeleolu ajel raisata ja kolmandaks ollakse aru saanud, mis küsimuses tegelikult üldse hääletatakse, siis poleks teises voorus vaja isegi mingit 75% osalusmäära või 60% poolt- või vastuhääli. See tulemus, mis teisel korral saadakse, peakski olema see õigeim võimalik ja olgu selleks või 0,1% poolt- või vastuhääle võit, sellega peakski asi lõplikult otsustatud olema. Pärast väikest eelnevat koperdamist : )

kolmapäev, 28. oktoober 2015

Hollywood ja žanrifilm

Nii, sain nüüd hilinenult valmis oma esimese kodutöö aines "Hollywood ja žanrifilm". Jep, Tartu Ülikoolis on ka sellised mõnusad ained ja nende eest antakse isegi suisa ainepunkte. Kuna töö esitamise tähtaeg oli ajal, mil ma polnud isegi Eestis, siis pole ilmselt karta, et keegi selle pealt miskit maha vehiks ja seega võib selle muretult ka netti riputada.

Vastata tuli kolmele küsimusele.

1. Millal vaatasite viimati mõnd Hollywoodi filmi? Kui tihti vaatate filme ja kus (kino, TV, dvd,  arvuti)?
2. Kuidas valite filme vaatamiseks (ajakirjanduse tutvustused, interneti info, sõprade kommentaarid,  muudel kaalutlustel - nimetage need)?
3. Miks vaatate Hollywoodi filme? Mis neis meeldib, kas on ka midagi, mis ei meeldi?

Sellega seoses meenub, et peaks oma lauaarvuti korda tegema ning üle pika aja filmika tegema. Aga nüüd siis kodutöö.


"Viimati vaatasin Hollywoodi filmitoodangu alla kategoriseeruvat filmi Tartu kinos "Ekraan" ja juhtumisi just päev enne käesoleva töö kirjutamist. Filmiks oli "Marslane" ning vaadatud sai selle 3D versiooni. Kinos käin siiski harva, heal juhul mõne korra aastas ning ainult iseäranis soodsate piletihindade puhul (minu hinnangul pole Eesti kinopiletite hinnad vastavuses siinse ülejäänud elustandardiga).

Hollywoodi filmide vaatamisega alustasin kunagi televiisorist Soome telekanalite vahendusel ajal, mil Hollywoodi toodangut kohalikud telekanalid veel üldse ei näidanudki. Hiljem liikus eelistus vabalt valitava vaatamisaja, uusima valiku kättesaadavuse ning reklaamide puudumise tõttu arvuti peale, mis on ka praeguseks jäänud põhiliseks filmide vaatamise vahendiks.

Esimese DivX formaadis filmi vaatasin arvutis aastal 2000 ning selleks oli väikese-eelarveline kultusõudusfilm "The Cube", mis Kanada toodanguna Hollywoodi alla ei kvalifitseerugi. Aastal 2001 vaatasin arvutis esimese DVD filmi, milleks oli juba Hollywoodi toodanguks olev kergete õudussugemetega psühholoogiline põnevik "The Sphere". Tookord oli arvutist DVD vaatamine sedavõrd erakordne sündmus, et selleks puhuks sai isegi  sõbrad külla kutsutud, aga film ise paraku, vaatamata tollaste tippnimede osalemisele (Dustin Hoffman, Samuel L. Jackson, Sharon Stone), erilist elamust ei pakkunud.

Pärast mõningat küllastumist filmide vaatamisest tegin filmides mitemaastase vaheaja kuni BlueRay formaadi tulekuni, misjärel parem tehniline kvaliteet äratas taas huvi filme vaadata. Viimasel ajal kahjuks on filmide vaatamiseks taas vähem aega jäänud. Sellest hoolimata on mul vaatamist ootamas oma sadakond BlueRay formaadis filmi, nende hulgas nii uuemaid kassahitte kui ka klassikalisi tippteoseid. Viimasel ajal on neile lisandunud ka mõnikümmend 3D formaadis filmi ning selleks puhuks olen isegi eraldi 3D ekraani soetanud, aga vaatamata väga heale kogemusele (kuulun ilmselt vähemuses olevate 3D pildi austajate hulka), olen soetatud tehnikat sihipäraselt kasutanud ainult mõnel korral.

Kui varasemalt tegin vaatamisotsuse paljuski reklaamtreilerite põhjal, siis nüüdseks olen sellest valikumeetodist loobunud. Põhjuseid on peamiselt kaks. Esiteks osutusid liialt paljud treilerid eksitavateks. Näidati stseene ja kasutati muusikat, mida filmis hiljem polnudki või lõigati treileri jaoks stseenid kokku selliselt, mis jätsid nii filmi tegevustikust, süzheest ja halvematel juhtudel isegi zhanrikuuluvusest täiesti vale mulje. Teiseks kadusid treilerite mõjul paljude filmide olemuslikud üllatusmomendid, olgu nendeks siis kasutatud tegelaskujud, eeldatavad süzheearengud või isegi kaastegevad tuntud näitlejad.

Praeguseks on valikukriteeriumideks jäänud kaks põhilist ning kaks toetavat. Esimeseks põhiliseks valikukriteeriumiks on sünopsis ehk paarilauseline probleemi- või teemasõnastus. Mingis mõttes muidugi kahetsusväärne, et paljuski on viimase aja Hollywoodi filmitoodang muutunud selliseks, et peaaegu iga filmi kirjeldamiseks piisab paarist või mõnel juhul isegi ühest lausest. Teisalt teeb see võimaluste vahel valimise lihtsamaks ning kui sünopsis tundub huvipakkuv, siis järgmiseks vaatan ma IMDB veebilehe kasutajate keskmist koondhinnet, mis kümne palli süsteemis ei tohiks olla väiksem kui "6". Minu kogemuses on see piiriks, millest allapoole jääv keskmine hinne ei tee minu jaoks filmi nauditavaks isegi juhul, kui kõik muud kriteeriumid (zhanr, sünopsis, rezhissöör, näitlejad) peaksid justkui sobilikud.

Juhul, kui sünopsise ja keskmise hinde põhjal otsuse langetamine veel ei õnnestu, siis kaheks järgmiseks abistavaks kriteeriumiks on rezhissööri ning peaosatäitjate nimed. Ajapikku on mul välja kujunenud teatud rezhissöörid, kelle filme püüan siiski alati vaadata ning lisaks ka mõningaid näitlejad, kes on oma senise tööga näidanud, et nad lihtsalt ei lase oma nime mingist kunstilisest tasemest allapoole jäävate filmidega siduda.

Zhanr minu jaoks tavaliselt määravat rolli ei oma ning üksnes õudusfilme olen viimasel ajal teadlikumalt vältima hakanud (leian, et iga kogemus, isegi kui see on üksnes kujuteldav, mõjutab mingil määral inimest ja tema psüühikat ning õudusfilmide pakutav kogemus ei mõjuta inimest kindlasti mitte paremas suunas). Filmiuudiseid ma aktiivelt ei jälgi, arvustusi ei loe ning sõprade soovitustele erilist rõhku ei pane. Viimased kaks kinofilmi saidki valitud selle põhjal, et vaatamata absoluutsele minupoolsele meediablokaadile jõudis info nende filmide märkimisväärsusest siiski mingil moel minuni ning kummalgi juhul ei pidanud ma valikus pettuma. Viimane oli juba nimetatud "Martian" ja sellele eelnev oli käesoleva aasta alguses nähtud "Interstellar", mille kohta värske emotsiooni mõjul kirjutasin tookord sotsiaalmeedias järgmist:

" "2001: Space Odyssey" finally has a worthy successor. Kubrick couldn't quite tie it together, but Nolan finally made it happen. This is why I watch movies. This makes it all worthwhile. The movie may not be for everyone, but I have a strong bias for science (fiction), including relativity, interstellar travel, timetravel, black holes and wormholes, so consequently my mind was thoroughly blown."

Ülaltoodud lõigus on ka riivamisi mainitud, miks ma üldse filme vaatan. Ma tahan, et mind positiivselt jahmatataks, üllatataks, emotsionaalses plaanis kaasa viidaks, nii et kananahk ihul ja kuklakarvad turris ning et filmi lõppedes oleks mul silmad ja suu vaimustusest sümboolselt või ka reaalaselt pärani. Juhtub seda paraku muidugi harva, aga kõik need üksikud korrad, mil see on juhtunud, kaaluvad üles kõik need lugematud korrad, mil see pole lihtsalt juhtumata jäänud, vaid mul on suisa raisatud ajast kahju takkajärgi kahju olnud. Hollywoodi film on muidugi maailma filmitootmise absoluutne tipptase ning kuna sealsest toodangust on kõige enam lootust loodetud emotsiooni saada, siis loomulikult on Hollywoodi või üldse laiemalt USA toodang minu esimene filmieelistus."

reede, 4. september 2015

Delfi: "Tere tulemast tagasi ENSVsse!"

Delfi esilehe seitsme esimese uudise hulgas on viis pagulasteemalist uudist. Kas keegi tabab ära, mis on neil kõigil ühist?
.
.
.
.
.
Õige, erinevalt kõikidest ülejäänud uudistest, pole kommenteerimise lipulaeva Delfi portaalis neist ühtegi võimalik enam kommenteerida.


Häbi on vaadata, kuidas Delfi, mis omal ajal rajati kollektiivse arutelu portaalina, milles kommenteerimisvõimalus oli alati kesksel kohal ning mis veel alles hiljuti läks kommenteerimis- ja sõnavabadust kaitstes suisa Euroopa Inimõiguste Kohtusse välja, on järsku vahetanud poolt ning kehtestanud tsensuuri hetkel, mil arutelu ja mõttevahetus on ühiskonnas just iseäranis oluliseks muutunud. Jääb mulje, et kommentaariumis kajastuv rahva ilmse enamuse meelsus muutus väikesele vastupidisel seisukohal olevale kildkonnale sedavõrd ebamugavaks, et asi otsustati lõpuks nõukoguliku keelame-ära ja paneme-kinni meetodiga "lahendada".

Selle asemel käib hommikust õhtuni kohustuslikus korras internatsionalismi propaganda, milles meile järjepanu uusi vennasrahvaid tutvustatakse ja neid meile vägisi armsaks püütakse teha. Täpselt samamoodi, nagu see nõukogude taktikepi all kunagises ENSVs toimus, aga olen sellises Eestis elanud ja võin kinnitada, et uuesti sellises Eestis tõepoolest enam elada ei tahaks.

laupäev, 30. mai 2015

Rõõmsa õhinaga saabuvaid pagulasi oodates

Tundub, nagu poleks pagulaste osas enam isegi küsimust "kas", vaid üksnes "millal" ja "kui palju". Olgu siis nii. Minu poolest olgu nad teretulnud ja mina tutvuks saabuvate pagulastega heal meelel ning esimesel võimalusel. Täiesti siiralt. Pidutseks ja võimalusel ka sõbruneks, miks mitte.

Aga seletaks neile ka seda, milline on nende Eestisse saabumise foon ja miks see selline on. Et ülejäänud samast piirkonnast pärit immigrandid ja pagulased üle Euroopa on loonud kuvandi, nagu oleks paremal juhul tegemist ainult toetustest elatuvate logelejate ja kohalikke tavasid mitte millekski pidavate getostujatega, kes hakkavad massiliselt oma kodukandist samasuguseid logelejatest sugulasi importima, aga halvemal juhul ka shariaadi kehtestamist nõudvate ja oma lapsi indoktrineerivate äärmusradikaalsete islamistide, oma naisi rõhuvate shovinistide, kriminogeensust tõstvate kriminaalide ja terrorismi toetavate jihadistidega.

Kuid seletaks ka seda, et neil endil on võimalus seda kuvandit muuta, näidates oma positiivse eeskujuga, et see kõik ei vasta absoluutselt tõele - et nad austavad kohalikke tavasid ja kombeid ning täidavad Eestis kehtivaid seadusi, et nad õpivad ära kohaliku keele, austavad naiste õigusi, koolitavad oma lapsi Eesti haridussüsteemis ja Eesti keeles, mõistavad üheselt ja selgelt hukka islami äärmusluse ja sellega seotud terrorismi, omandavad mõnel erialal töötamiseks vajaliku oskusteabe ja asuvad sellel tööle ja ei elatu üksnes toetustest või suisa kriminaalsest tulust.
Kui tulevad viimati nimetatud pagulased, siis poleks mul mitmekesisema ning multikultuurse Eesti vastu mitte midagi. Kui aga ajapikku selgub, et tegelikult saabusid ka mõned esimeses loetelus nimetatud, siis peaks olema meie kõigi ühine kohus teha kõik meist olenev, et sellised inimesed siin esiteks ei juurduks, teiseks kiiremas korras Eestist välja saadetaks ning kolmandaks, et ühtegi sellist siia rohkem ei pääseks.

Olen kindel, et nii mõnigi paadunud multi-kulti peab ka seda ksenofoobiaks ja sallimatuseks, aga kui sallimatus shovinistide, kriminaalide ja terroristide vastu teeb mind ksenofoobiks, siis võib seda ainult komplimendina võtta. Tegelikult peaks häbenema hoopis need, kes taolist seltskonda sallivuse, hoolivuse ja tolerantsuse sildi all juba ette poputada püüavad. Ausõna - häbi teile!

reede, 15. mai 2015

Pagulaskvootide sildi all istutatakse Eestisse islamistlikku vähkkasvajat

Või et 326 väljaspool ELi asuva põgenikelaagri elaniku ümberasustamiseks Eestisse annab EL 50 miljonit eurot ja juba ennast ebaseaduslikult üle piiri ELi smugeldanud teadmata koguses illegaali ümberpaigutamiseks Eestisse veel 89 miljonit eurot? See on nüüd küll raha, mis tuleks sirge seljaga tagasi lükata. Tõesõna, enne olen nõus kartulikoori sööma, kui rahulikult pealt vaatama, kuidas islamistlik vähkkasvaja vaatamata siinse rahva täiesti ilmselgele vastuseisule siia idanema istutatakse.

Nagu teiste riikide kogemus on liigagi selgelt näidanud - piisab vaid mõne taolise vaimses keskajas elava nn põgeniku vastu võtmisest, kui toimub demograafiline plahvatus (millele hakkavad halvemal juhul järgnema ka reaalsed plahvatused), sest ühtäkki tekib neil kuskil seal Süürias ja Liibüas lugematu kogus kõikvõimalikke sugulasi, kes kõik peavad saama "perega koos elada", rääkimata täistempos laste sünnitamisest ja järjest laienevates getodes elamisest, kus Eesti seadused ei kehti ja kus Eesti keelt sõnagi ei osata, sest seal kehtib ainult shariaat ning lugeda sobib ainult Koraani. Peagi on kohal ka ISISe värbajad ja poolehoidjad ning siis saame nendesamade toetusrahade eest kasvatada üles uue põlvkonna Youtube's peade mahalõikajaid.

See on hullem, kui halb unenägu, sest see tundub olevat lähituleviku reaalsus - juhul, kui kohalik rahvas ennast kokku ei võta ning oma kodumaa, elupaiga, kultuuri, rahvuse ja tuleviku kaitseks midagi otsustavalt ette ei võta. Sõjalistes õppustes valmistutakse ennast küll idanaabri eest kaitsma, aga tundub, et tegelik rünne tuleb praegu hoopis selja tagant.

neljapäev, 14. mai 2015

Miks eelistada e-lugerit raamatule või isegi tahvelarvutile?

Miks e-lugerit raamatule eelistada? Lühidalt pole lugemismugavused lihtsalt võrreldavad.

Kõigepealt toimub raamatuga alati mingi maadlus. Lauale panna ei saa, et lugemise ajal kasvõi rahulikult einestada, sest teise käega peab pidevalt õiget lehte lahti hoidma ja sõltuvalt raamatust ka keskelt pidevalt kangutama, et plaksti kinni ei lendaks. Selili lugeda normaalselt ka ei saa - jälle üks maadlemine ja kahe käega lahti hoidmine, lisaks pidev akna või lambi suunas sättimine. Kuna raamatulehed on pahatihti kaardus, siis väsivad silmad kiiremini, kuna pidevalt peab fokusseerima küll lähemale, küll kaugemale. Hämaras-pimedas lugemise võib üldse ära unustada, kui näiteks ei soovi teisi samas ruumis olijaid oma lambiga segada või lambi kasutamise võimalus sootuks puudub (tasku- või otsmikulambiga lugemine on ikkagi suht desperate ja ütlemata ebamugav). Autos-bussis lugemine jääb samuti ära, sest varem või hiljem hakkab süda läikima.

Samal ajal lugeril on alati õige leht lahti, seisab ise rahulikult laual, selili lugedes on kergem hoida kui enamus raamatuid, hämaras-pimedas lugemine pole taustavalgustuse tõttu probleem (ei sega teisi ning samas pole endal vaja piinelda ebaühtlase lisavalguse sättimise-hoidmisega), tekst on ühel tasapinnal ja pole vaja pidevalt lähemale-kaugemale fokusseerida ning autos-bussis pole erinevalt paberraamatust mul lugeri lugemisest veel kordagi paha hakanud. Elektroonilistest eelistest (Pocketiga artiklite salvestamine veebist, praktiliselt piiramatu koguse raamatute kaasaskandmine ilma lisaraskust tekitamata, sisseehitatud sõnaraamatud ja sõnadefinitsioonid, tekstiotsing teksti sees jne) pole mõtet rääkima hakatagi.

Kui tahvelarvutiga võrrelda (minu puhul siis iPad Mini Retinaga), siis tahvelarvuti taustavalgustus lööb hilisõhtusel lugemisel segamini unerezhiimi isegi kõige väiksema ereduse korral (lugeri valgustus on palju pehmem ning unesõbralikum); tahvliga saab heal juhul ilma laadimata lugeda vaid mõned päevad, samas kui luger töötab rahulikult nädalaid; isegi kõige kergemad tahvelarvutid on lugeritest oluliselt raskemad; isegi Retina ekraanide lugemismugavus ja ekraanitihedus pole sama head, kui lugeritel, mida võib tõesti võrrelda paberile trükitud tekstida. Lisaks oluliselt vähem kiusatusi lugeril mingeid kõrvalisi asju tegema hakata (puuduvad nii võimalused kui ka segavad notificationid) ning seeläbi parem keskendumine.

teisipäev, 12. mai 2015

Leedo vs Delfi kohtuasi kui Riigikohtu üks kahetsusvääremaid apsakaid

Sedapuhku pean küll jääma seisukohale, et Leedo vs Delfi (ja hilisemalt Delfi vs Eesti riik) kohtuasjas on vea teinud nii maakohus, ringkonnakohus, kui ka austet Riigikohus ja tagatippu ka Euroopa Inimõiguste Kohus. Seda seisukohta pole suutnud muuta ei kohtuotsuste lugemine ega ka ärasolvatud praamiparun Leedot esindavate advokaadihärrade sõnavõtud. Seletada ei oska seda enneolematut apskat millegi muuga, kui asjaoluga, et kohtunikupukis istuvate härraste ja prouaste jaoks on internet koos oma kommentaariumidega midagi uut, võõrast ja hirmuäratavat - eriti veel siis, kui hagejapool laseb paberil välja mõned kõige räigemad anonüümsed sõnavõtud ja suskab need hirmsad printerimusta mittekannatavad kommentaarid kohtunikele nina alla.

See ei tähenda seda, et igaüks võiks netis lällata ja pritsida, mis sülg suhu toob. Küll aga tähendab see seda, et olulisi otsuseid tegevad ametimehed võiksid ennast vaidlusaluste küsimustega enne otsuste tegemist veidi paremini kurssi viia ja mh mõista, kas ja kuivõrd sobib traditsioonilise füüsilise maailma mõõdupuuga mõõta uuenduslikus virtuaalses maailmas toimuvat. Paraku jäi kodutöö tegemata ja tulemuseks on tuumapommiga sääse pihta lajatamine.

Ei tea öelda, kas ja mil määral oleks ka kostja ehk Delfi esindajad pidanud kohtunikele asjad arusaadavamaks nämmutama, kuigi tegemist oli ilmselgelt oma ala asjatundjatega. Aga võibolla sinna ongi koer maetud - hagejad vajutasid kohtunike jaoks arusaadavaid traditsioonilise solvumise (st au ja väärikuse riivamise) nupukesi, samal ajal kui kostjate jutt sellest, kuidas asjad virtuaalmaailmas tänapäeval tegelikult on, jäi IT-kaugete kohtunike jaoks võõraks ja arusaamatuks. Kahju küll, aga selle tulemusena kokkukeedetud supikest peame me nüüd kollektiivselt (ja võibolla suisa üle-Euroopaliselt) veel tükk aega helpima.


Lisalugemist:

http://kes-kus.ee/huvasti-sonavabadus/

http://ee.triniti.ee/archives/3381