Tänahommikune artikkel: http://healthland.time.com/2011/03/04/why-having-kids-is-foolish/
Lühidalt: kui sada aastat tagasi oli lapse saamine odav ja majanduslikult isegi kasulik (selga võis anda suvalised kaltsud ning tööle võis kupatada juba 10-aastaselt), siis ei peetud lapse saamist ka millekski eriliseks. Nüüd aga, mil lapse saamine on meeletu majanduslik ja emotsionaalne kulu (lisaks kõige trendikamatele riietele on tarvis ka ipodi, ipadi, arvutit, sporditarbeid, turismireise, kontserdipileteid, kümneid hobisid jne, samas kui tööle läheb laps võibolla millalgi 20+ vanuses), on kognitiivse dissonantsi tõttu lapse saamise emotsionaalne väärtus tohutult ülehinnatud. Mida rohkem inimene millegi jaoks ohverdama või millessegi investeerima peab, seda kõrgemalt kipub ta seda asja iseenda emotsionaalse tasakaalu hoidmiseks hindama sõltumata sellest, kas sellel hinnagul ka reaalsusega mingit pistmist on. Ehk nagu artiklis öeldakse: "Most parents are completely delusional".
Sellega on ilmselt seletatav ka viimase saja aasta jooksul arenenud riikides tekkinud lastekaitsehüsteeria ja meie mõistmatus näiteks arenguriikide suhtes, kus veel tänapäevalgi lapstööjõudu kasutatakse. Kongitiivse dissonantsi tõttu hindab läänemaailma lapsevanem lapsesaamist selle suure kulukuse tõttu tohutult üle ning peab last vaatamata kõikidele vastupidist näitavatele andmetele oma elu parimaks investeeringuks, samas kui ida ning lõuna pool on lapsesaamine kordades odavam ja seega ka suhtumine lastesse reaalsusega oluliselt paremini kooskõlas.
