pühapäev, 29. märts 2015

Monogaamiat pole olemas

Tegelik monogaamia ehk kogu elu ainult ühe partneriga paarisuhtes olemine on nii ajalooliselt kui ka tänapäeval inimkonnas ülimalt harvaesinev ja ebatavaline nähtus. Kõrvalekaldena normist võiks monogaamiat isegi ebanormaalseks või hälbeks nimetada, kui neil sõnadel poleks sedavõrd hukkamõistavt varjundit : ) Kuid tõepoolest - erinevalt üldlevinud arvamusest, ei viita järjest kasvav lahutuste, vabaabielude või vabasuhete arv mingisuguse ajaloolise ideaali kadumisele. Vastupidi, ühe partneriga terveks eluks abiellumine oli üksnes viktoriaanliku ajastu läänemaailma ajutine ja ebatavaline nähe, millega oli hõlmatud väga lühikeseks ajaks ainult väga väike osa inimkonnast. Selle nähtuse taandumine pole mitte ajaloolise korra lagunemine, vaid loomuliku olukorra taastumine.

Ka näiliselt paarisuhtes olevaid inimesi võib heal juhul nimetada ainult sotsiaalselt monogaamseteks. Avalikult on nad küll paarisuhtes, aga on täiesti tavaline, et lisaks oma nn ametlikule partnerile paarituvad nad varjatult samal ajal ka oma töökaaslaste, peretuttavate, endiste kallimate, juhukohtumistega jne. Sellest ei räägita, aga see on fakt.

Kui aga mingi ime läbi ollaksegi oma partnerile selles mõttes truu, et paarisuhte ajal paaritutakse ainult käesoleva paarisuhte partneriga, siis pole ka need inimesed ühe paarisuhte lõpetamise ja järgmise alustamise korral enam monogaamsed. Korraga ollakse ehk tõesti ühe partneriga, kuid kui järjestikuseid paarisuhteid ja seega ka partnereid on juba rohkem kui üks, siis pole tegemist enam monogaamiaga, vaid üksnes seeriamonogaamiaga.

Kui siia juurde lisada ka sotsiaalse või seeriamonogaamia tunnustele vastavate paarisuhete alustamisele eelnev nn deitimise periood, kus lühiajaliselt tutvutakse ja paaritutakse paljude erinevate inimestega, siis mis monogaamiast me üldse rääkida saame.

Ühesõnaga selge on see, et ajalooliselt ega ka tänases praktikas pole monogaamia kunagi olnud inimsuhete loomulik seisund. Kas sellest hoolimata võiks tegemist olla  mingi ideaaliga, mille poole viktoriaanliku ajastu kaugest kajast eksitatuna püüelda? Eks see jäägu igaühe enda otsustada.

Lisalugemist: http://qz.com/176136/what-if-the-purpose-of-love-is-to-get-us-out-of-relationships-not-into-them/

pühapäev, 1. märts 2015

Noh, ja polegi kedagi valida

Noh, ja polegi kedagi valida.

Valiks hea meelega reformi, kui neil oleks mõni teine peaministrikandidaat (Paet, Pevkur või kasvõi ükskõik kumb Kallas) ning selge sõnum, et jokkimisega on edaspidi lõpp ja poliitmahhinaatoritele kilekoti- ja muude tagatoateenete eest ministriportfelle ei jagata.

Valiks isegi isamaad, kui ka neil oleks mõni teine peaministrikandidaat, aga paraku praeguse kandidaadi etteaste teede- ja sideministri rollis kohtus õigusvastaseks kuulutatud raudtee reisijateveo hävitajana ei kannata mingit kriitikat. Pealegi on ta korra juba selles rollis olnud ja mitte just kõige õnnestunumalt, seega teist korda enam ei tahaks.

Ainuke erakond, mille peaministrikandidaat on mulle igati sümpaatne, on sotsid, aga kui nad mul valimiskompassil koos EKREga eelviimasteks jäid ja ka muus osas maailmavaateliselt kõige kaugemad on (sotsiaaldemokraatia kõlab nagu ametiühingud, agressiivsed naisõiguslased ja multi-kulti pehmo-sotsialism, mille läbipõrumist on põhjamaade pealt hea vaadata), siis ei hakka ju ometi valima

No ja neljas on kesk, millega on asi väga lihtne. Rõivase pakkumisele Venemaa agressioon Ukraina vastu TV-otseetris selgesõnaliselt hukka mõista, vastas Savisaar, et "siin on igasugu küsimusi, mille üle võib vaielda ja pole siin mingit suurt sõda, aga selge on see, et toetada tuleb... eee... noh... (saatejuht sosistas "Merkelit?")... Merkelit ja Hollandit!". Saime aru.

Mis jääb alles? Mõni marginaalia esindaja, kelle peale kulutatud protestihääl raisku lasta? Esimest korda on tunne, et ei tahagi mitte kellegi poolt valida.