Vastata tuli kolmele küsimusele.
1. Millal vaatasite viimati mõnd Hollywoodi filmi? Kui tihti vaatate filme ja kus (kino, TV, dvd, arvuti)?
2. Kuidas valite filme vaatamiseks (ajakirjanduse tutvustused, interneti info, sõprade kommentaarid, muudel kaalutlustel - nimetage need)?
3. Miks vaatate Hollywoodi filme? Mis neis meeldib, kas on ka midagi, mis ei meeldi?
Sellega seoses meenub, et peaks oma lauaarvuti korda tegema ning üle pika aja filmika tegema. Aga nüüd siis kodutöö.
"Viimati vaatasin Hollywoodi filmitoodangu alla kategoriseeruvat filmi Tartu kinos "Ekraan" ja juhtumisi just päev enne käesoleva töö kirjutamist. Filmiks oli "Marslane" ning vaadatud sai selle 3D versiooni. Kinos käin siiski harva, heal juhul mõne korra aastas ning ainult iseäranis soodsate piletihindade puhul (minu hinnangul pole Eesti kinopiletite hinnad vastavuses siinse ülejäänud elustandardiga).
Hollywoodi filmide vaatamisega alustasin kunagi televiisorist Soome telekanalite vahendusel ajal, mil Hollywoodi toodangut kohalikud telekanalid veel üldse ei näidanudki. Hiljem liikus eelistus vabalt valitava vaatamisaja, uusima valiku kättesaadavuse ning reklaamide puudumise tõttu arvuti peale, mis on ka praeguseks jäänud põhiliseks filmide vaatamise vahendiks.
Esimese DivX formaadis filmi vaatasin arvutis aastal 2000 ning selleks oli väikese-eelarveline kultusõudusfilm "The Cube", mis Kanada toodanguna Hollywoodi alla ei kvalifitseerugi. Aastal 2001 vaatasin arvutis esimese DVD filmi, milleks oli juba Hollywoodi toodanguks olev kergete õudussugemetega psühholoogiline põnevik "The Sphere". Tookord oli arvutist DVD vaatamine sedavõrd erakordne sündmus, et selleks puhuks sai isegi sõbrad külla kutsutud, aga film ise paraku, vaatamata tollaste tippnimede osalemisele (Dustin Hoffman, Samuel L. Jackson, Sharon Stone), erilist elamust ei pakkunud.
Pärast mõningat küllastumist filmide vaatamisest tegin filmides mitemaastase vaheaja kuni BlueRay formaadi tulekuni, misjärel parem tehniline kvaliteet äratas taas huvi filme vaadata. Viimasel ajal kahjuks on filmide vaatamiseks taas vähem aega jäänud. Sellest hoolimata on mul vaatamist ootamas oma sadakond BlueRay formaadis filmi, nende hulgas nii uuemaid kassahitte kui ka klassikalisi tippteoseid. Viimasel ajal on neile lisandunud ka mõnikümmend 3D formaadis filmi ning selleks puhuks olen isegi eraldi 3D ekraani soetanud, aga vaatamata väga heale kogemusele (kuulun ilmselt vähemuses olevate 3D pildi austajate hulka), olen soetatud tehnikat sihipäraselt kasutanud ainult mõnel korral.
Kui varasemalt tegin vaatamisotsuse paljuski reklaamtreilerite põhjal, siis nüüdseks olen sellest valikumeetodist loobunud. Põhjuseid on peamiselt kaks. Esiteks osutusid liialt paljud treilerid eksitavateks. Näidati stseene ja kasutati muusikat, mida filmis hiljem polnudki või lõigati treileri jaoks stseenid kokku selliselt, mis jätsid nii filmi tegevustikust, süzheest ja halvematel juhtudel isegi zhanrikuuluvusest täiesti vale mulje. Teiseks kadusid treilerite mõjul paljude filmide olemuslikud üllatusmomendid, olgu nendeks siis kasutatud tegelaskujud, eeldatavad süzheearengud või isegi kaastegevad tuntud näitlejad.
Praeguseks on valikukriteeriumideks jäänud kaks põhilist ning kaks toetavat. Esimeseks põhiliseks valikukriteeriumiks on sünopsis ehk paarilauseline probleemi- või teemasõnastus. Mingis mõttes muidugi kahetsusväärne, et paljuski on viimase aja Hollywoodi filmitoodang muutunud selliseks, et peaaegu iga filmi kirjeldamiseks piisab paarist või mõnel juhul isegi ühest lausest. Teisalt teeb see võimaluste vahel valimise lihtsamaks ning kui sünopsis tundub huvipakkuv, siis järgmiseks vaatan ma IMDB veebilehe kasutajate keskmist koondhinnet, mis kümne palli süsteemis ei tohiks olla väiksem kui "6". Minu kogemuses on see piiriks, millest allapoole jääv keskmine hinne ei tee minu jaoks filmi nauditavaks isegi juhul, kui kõik muud kriteeriumid (zhanr, sünopsis, rezhissöör, näitlejad) peaksid justkui sobilikud.
Juhul, kui sünopsise ja keskmise hinde põhjal otsuse langetamine veel ei õnnestu, siis kaheks järgmiseks abistavaks kriteeriumiks on rezhissööri ning peaosatäitjate nimed. Ajapikku on mul välja kujunenud teatud rezhissöörid, kelle filme püüan siiski alati vaadata ning lisaks ka mõningaid näitlejad, kes on oma senise tööga näidanud, et nad lihtsalt ei lase oma nime mingist kunstilisest tasemest allapoole jäävate filmidega siduda.
Zhanr minu jaoks tavaliselt määravat rolli ei oma ning üksnes õudusfilme olen viimasel ajal teadlikumalt vältima hakanud (leian, et iga kogemus, isegi kui see on üksnes kujuteldav, mõjutab mingil määral inimest ja tema psüühikat ning õudusfilmide pakutav kogemus ei mõjuta inimest kindlasti mitte paremas suunas). Filmiuudiseid ma aktiivelt ei jälgi, arvustusi ei loe ning sõprade soovitustele erilist rõhku ei pane. Viimased kaks kinofilmi saidki valitud selle põhjal, et vaatamata absoluutsele minupoolsele meediablokaadile jõudis info nende filmide märkimisväärsusest siiski mingil moel minuni ning kummalgi juhul ei pidanud ma valikus pettuma. Viimane oli juba nimetatud "Martian" ja sellele eelnev oli käesoleva aasta alguses nähtud "Interstellar", mille kohta värske emotsiooni mõjul kirjutasin tookord sotsiaalmeedias järgmist:
" "2001: Space Odyssey" finally has a worthy successor. Kubrick couldn't quite tie it together, but Nolan finally made it happen. This is why I watch movies. This makes it all worthwhile. The movie may not be for everyone, but I have a strong bias for science (fiction), including relativity, interstellar travel, timetravel, black holes and wormholes, so consequently my mind was thoroughly blown."
Ülaltoodud lõigus on ka riivamisi mainitud, miks ma üldse filme vaatan. Ma tahan, et mind positiivselt jahmatataks, üllatataks, emotsionaalses plaanis kaasa viidaks, nii et kananahk ihul ja kuklakarvad turris ning et filmi lõppedes oleks mul silmad ja suu vaimustusest sümboolselt või ka reaalaselt pärani. Juhtub seda paraku muidugi harva, aga kõik need üksikud korrad, mil see on juhtunud, kaaluvad üles kõik need lugematud korrad, mil see pole lihtsalt juhtumata jäänud, vaid mul on suisa raisatud ajast kahju takkajärgi kahju olnud. Hollywoodi film on muidugi maailma filmitootmise absoluutne tipptase ning kuna sealsest toodangust on kõige enam lootust loodetud emotsiooni saada, siis loomulikult on Hollywoodi või üldse laiemalt USA toodang minu esimene filmieelistus."
