Tingin hinna üle ja annan ka jootraha

(Vastuseks artiklile "Ei tingi ega anna jootraha" -
http://www.epl.ee/artikkel/459414)

Paljud nõukogudeaegset pärandit endas kandvad inimesed ei paista mõistvat, et töötajale ei maksa lõppastmes palka mitte ärimees, ettevõtja või omanik, vaid toodetava toote või pakutava teenuse tarbija ehk klient. Kui ikka toodet ei osteta ja teenust ei tarbita, siis pole ka ettevõtte omanikul teenindajale millegi eest palka maksta. Toote puhul muidugi on selle taga seisvate inimeste indidividuaalselt panust kliendil raske hinnata, aga teenuse puhul on see üpriski lihtne - osutatud teenus ning sellega kaasnev teenindus kas meeldis või mitte. Sellest lähtub ka jootraha jätmise olemus. Hindajaks on pandud teenuse otsene tarbija, kes väljendab oma hinnangut jootraha andmise või mitteandmisega.

Eestis jootraha jätmine kommet suurt ei tunnistata ning tõenäoliselt see niipea ka ei muutu. Esiteks areneb jootraha jätmine välja suurema konkurentsi tingimustes. Kui ühel tänaval on kõrvuti kümme sarnast teenust osutavat teenindusasutust ning igaühes neist suheldakse klientidega külmalt ja ükskõikselt, siis varem või hiljem tekib ühe teenindusasutuse omaniku peas soov saada konkurentsieelis läbi klientide parema teenindamise. Lihtsaim viis panna teenindajat klientidega sõbralikumalt suhtlema ning neid paremini teenindama on panna tema sissetulek klientidest otseselt sõltuma - st vähendada läbi omaniku vahendatud tasu ehk palga osakaalu ning suurendada jootrahade osakaalu teenindaja kogusissetulekus. Loomulikult tekivad sellega seoses kohe mõningad maksuõiguslikud küsimused, kuid praktika näitab, et asi toimib ning on aktsepteeritud ka kõrge maksukultuuriga riikides.

Teiseks eeldab jootraha jätmine ka teatud inimtüüpe, seda nii teenindaja kui ka kliendi poolelt. Eestlaslikult tagasihoidlikul teenindajal on tõenäoliselt umbes sama raske kliendi suhtes ülevoolavat abivalmidust ning sõbralikkust üles näidata kui eestlaslikult häbelikul kliendil jootraha jätta. Kahjuks tingib see olukorra, kus teenindaja poeb kliendi asemel üksnes ülemuse ees ning Eesti teeninduskultuur ei kannata jootraha jätmist tunnustavate riikidega kõrvutades absoluutselt mingit kriitikat. Küll aga loodan siiralt, et kui eestlane läheb mõnda teise riiki, kus suurema konkurentsi tingimustes välja arenenud jootraha jätmine pole mitte üksnes elementaarne viisakus, vaid teenindaja jaoks ka ainuke sissetulekuallikas, siis jäetakse oma kivinenud arusaamad koju ning leitakse endas piisavalt vaimujõudu austamaks kohalikke kombeid.

Samasugust nõukogudeaegset pärandit on tunda ka nurinas tingimisvõimaluste üle. Mõistan, et kui inimene on maast madalast harjunud sellega, et igale tootele on juba tehases plastmassi sisse pressitud "hind 5 kopikat", siis võib muutuvate hindadega harjumine veidi tüütu tunduda. Rääkimata siis võimalusest hinna üle suisa jooksvalt arutada. Paraku fakt on see, et kiiresti muutuvates turutingimustes oleks paindumatu hinna paberile trükkimine või internetti ülesriputamine oma lühinägelikkuses praktiliselt samaväärne selle tehases juurdekeevitamisele. Täna kirjapandud hinnaga võrreldes võivad konkurendid juba homme 50% allahindlust teha ning kui enda toote juurde ei pane märget "Tingi!", siis jalutavad kliendid lihtsalt mujale ja ettevõtja jääbki oma uutes tingimustes konkurentsivõimetu hinnaga toote otsa istuma. Või võib ettevõtja juba homme sama kauba odavamalt soetada ning seega saaks selle ka kliendile odavamalt müüa, aga paindumatuna väljareklaamitud hinna asemel tuleks nüüd siis uus reklaam teha.

Suurema konkurentsiga turgudel on tavaks, et väikese käibega, kuid suure marginaaliga toodete puhul on hinnas alati kauplemisruumi. Eestlane paraku pole seda endale veel teadvustanud ning senised rammusad aastad pole ka kohalikke kaupmehi ärgitanud siinseid kliente sellest teavitama. Praeguseks on olukord aga oluliselt muutunud ning "Tingi!" reklaame võib võtta ka kui kasvanud konkurentsist tulenevat teavituskampaaniat.