- Cameron on öelnud, et teist referendumit ei tule, seega nüüd oleks keeruline teist referendumit korraldama hakata. Samas - kuna Cameron lahkub ametist ja võtab kogu vastutuse selle fiasko eest, siis võib teise referendumi mittekorraldamise lubaduse siduda üksnes Cameroni isikuga, seega tema võimaliku järeltulija jaoks see lubadus siduv enam pole.
- Suur hulk on neid vastuhääletanuid, kes põhimõtteliselt ei adunud, et tegemist pole rahuolematuse ülesnäitamisega valitsusele, vaid siduva otsusega lahkuda euroliidust, samuti polnud neil arusaama, mida see sisuliselt tähendab. Paljud vastuhääletanud hääletasid kindlas teadmises, et poolthääled niikuinii võidavad, seega sooviti üksnes oma protestihäält kuuldavaks teha. Samasuguses poolthääletamise kindla võidu usus jätsid paljud poolt hääletajad üldse hääletamata. Asjaolu, et mõned vastuhääled anti ka vastupropaganda nüüdseks valeks osutunud väidete tõttu, on siin isegi väheoluline.
- Uue referendumi korraldamiseks koguvad allkirju nii poolt hääletanud, poolt hääletamata jätnud, üksnes valitsuse vastu protestimiseks hääletanud, kes ei arvanud, et nende hääled võidavad või ei saanud aru, mida nende vastuhääl tegelikult tähendab, ning valeks osutunud väidete põhjal vastu hääletanud, kes soovivad oma valikut nüüd muuta. Kogutud allkirjade maht võib osutuda märkimisväärseks.
- Nigel Farage on poolteist kuud tagasi öelnud, et napi 52-48 poolthäälte võidu korral asuvad nad tulemust kindlasti vaidlustama ning uue referendumi korraldamist nõudma, seega puudub taolise napi tulemuse korral uue referendumi korraldamise vastu olemiseks moraalne õigus ka vastuhääletajate leeril (siinkohal pole isegi oluline, et uut referendumit oleks nõudma hakatud üksnes poolthäälte võidu korral).
- Ülaltoodust lähtuvalt on olemas kõik eeldused uue referendumi korraldamiseks ning nüüd jääb lõplik valik sõltuma Cameroni järeltulijast. Samas siin näengi ma kõige suuremat komistuskivi, sest esiteks peetakse kõige tõenäolisemaks järeltulijaks Boris Johnsonit ja teiseks pole just eriti tõenäoline, et eurovastane Johnson uue referendumi korraldamise oma südameasjaks võtaks. Kui aga järeltulijaks peaks saama keegi teine, siis "you never know".
Vigade (ka rumalate) parandamine peaks siiski alati võimalik olema. Kuna kõigile peaks olema selgeks saanud, et esiteks tuleb hääletama minna, teiseks ei tohi oma häält juhusliku meeleolu ajel raisata ja kolmandaks ollakse aru saanud, mis küsimuses tegelikult üldse hääletatakse, siis poleks teises voorus vaja isegi mingit 75% osalusmäära või 60% poolt- või vastuhääli. See tulemus, mis teisel korral saadakse, peakski olema see õigeim võimalik ja olgu selleks või 0,1% poolt- või vastuhääle võit, sellega peakski asi lõplikult otsustatud olema. Pärast väikest eelnevat koperdamist : )
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar