Järjest kasvavad Vene väed Eesti piiri taga - kas hirmul suured silmad?

Lühidalt. Esiteks on Venemaa paari viimase aasta jooksul koondanud Balti riikide piiride äärde raketiväed, mille kuni 700 km lennukaugusega raketid ulatavad ise Venemaa pinnalt teele saadetuna hävitama strateegilise infrastruktuuri sihtmärke (lennujaamad, raudtejaamad, ekeltrijaamad, sadamaid jmt) kuni Kesk-Soome ja Lõuna-Poolani. Teiseks on piiri lähedusse koondatud maa-õhk tüüpi rakette, mis suudavad hävitada eeskätt suuremaid ning aeglasemaid lennukeid (näiteks Balti riikidesse transporditavad NATO abiväed). Kolmandaks on piiri lähedusse koondatud maa-õhk raketid, mis suudaksid hoida Balti õhuruumi puhtana võimalikest NATO hävitajatest, samal ajal kui näiteks Vene maaväed on ametis Balti regiooni hõivamisega. Neljandaks on oluliselt tõstetud piiriäärsete maavägede lahinguvõimekust (100%-ini tõstetud isikkoosseis, parandatud ettevalmistus, pidevad lahinghäired, moderniseeritud jalaväetransport, uusimad tankid jne), asutatud uusi lennuväebaase koos kõige moodsamate hävituslennukite ja lahingkopteritega ning moderniseeritud  Balti mere laevastikku. Kas see kõik on ainult niisama kõvatamiseks, kas hirmul on suured silmad, kas haukuv koer ei hammusta... või on selle taga midagi tõsisemat? Gruusia on veel värskelt meeles, Ukraina on praegu pooleli ja ka Moldovas toimuvad juba mingid kahtlased arengud, aga juba räägib Vene välisministeerium oma kodulehel Vene vähemuste õiguste räigest rikkumisest Balti riikides, mille jätkumise korral ähvardab sellesse otsustavalt ja agressiivselt sekkuda.

http://icds.ee/index.php?id=73&L=1&tx_ttnews[tt_news]=1547&tx_ttnews[backPid]=71&cHash=db5c854d31

"Pole inimest, pole probleemi"

Tallinnas on sotsiaalhoolekanne saavutanud 100%-ilise efektiivsuse. Keegi ei taotle enam mitte midagi ning ükski tüütu kodanik ei sega enam ühtki ametnikku, kui ametnikul on "tööaeg". Ilmekas väljavõte ühe kodaniku eilsest kogemusest ühe Tallinna linnaosavalitsuse sotsiaalhoolekandeosakonnas, kus ta ise töötu olles lootis saada toetust oma teist aastat hooldekodus elava pensionärist ema üle 500-eurose kohatasu maksmisel:

"Tegelikult töötavad nad seal üliefektiivselt: mitte keegi ei taotle mitte mingeid toetusi! Täiesti inimtühjast vestibüülist võisin pärast ID-kaardi abil tuvastamist minna TURVAMEHE saatel osakonna ukseni, kust mind siis see turvamees isiklikult lasi täiesti inimtühja lukustatud kabinetiustega koridori. Kodanike vastuvõtupäeval! Ainult kolmel päeval nädalas ja ei ainsat inimhinge! Peale minusuguse ullikese. Turvamees ütles, et kui uks on lukus, siis oodaku ma. Vastuvõtuajal! Ootasin. Inimtühi koridor. Millalgi pistis üks onkel koridori lõpus asuva ukse vahelt pea välja ja küsis, et mida ma tahan. Kodanike vastuvõtu ajal! Ütlesin. Käskis oodata. Ootasin.

Lõpuks tuli tädi ja küsis sedasama. Põhiliselt korrutas, et tema ei otsusta seal mitte midagi ja ei tahtnud midagi kuulda sellest, mis minul öelda oli tema nõudmiste peale. Muuhulgas nõudis tädi juba teist aastat hoolekodus elava, ajas ja ruumis mitteorienteeruva, ennast ja teisi mitte ära tundva ning oma toas ära eksiva dementse vanainimese käest kõikvõimalikke omakäelisi avaldusi ja garantiikirju (nt omakäelist kirjalikku avaldust, et ta soovib, et teda peatselt hoolekodusse paigutataks, garantiikirja hoolduskulude hüvitamise kohta, kirjalikku avaldust vallas- ja kinnisvara olemasolu või puudumise kohta), lisaks ka kodukülastuse tegemist kohas, kus inimene juba ammu ei ela jne. Jutt sellest, et vanainimene on hoolekodusse paigutatud juba kaks aastat tagasi, läks kurtidele kõrvadele ning selle peale teatati ainult "Asjaajamine algab meil algusest!".

Esitamist vajavate dokumentide nimekiri oli terve A4 lehekülje pikkune ning täielikust puuduva osa katmisest kästi unistamine kohe ära lõpetada ning hoiatati, et ka osaline toeotamine on ainult ajutine ja nõuab lakkamatut "ei tea mida". Laua tagant lahkudes saatis ametnik juba praktiliselt selja tagant teele kaasa ka ähvarduse, et "meil on õigus teie ja teie laste kohta kõikidest andmebaasidest kõike kontrollida!"

Selles suures tühjas majas, mis oli palju vägevamalt turvatud kui Riigikogu, sain aru, et kõik potentsiaalsed abipalujad on ammu välismaale kolinud. Kuna mul on kogemused samadest asutustest möödunud sajandil, mil nendes tunglesid rahvamassid ja olid tohutud järjekorrad, hakkas mind tõsiselt huvitama, mida need ametnikud teevad nendel mittevastuvõtuaegadel ja -päevadel."

welcome to estonia.

Kapriisitsevate pirtspee'de, vussnäppude ja hädapätakate generatsioon on vuhinal peale kasvamas

Kirjutan allviidatud arvamusele kolme käega alla. Kapriisitsevate pirtspee'de, vussnäppude ja hädapätakate generatsioon on vuhinal peale kasvamas, aga süüdistada saab selles ainult endale totaalselt pähe istuda laskvaid ja oma munakeste suhtes täiesti reaalsustaju kaotanud lapsevanemaid.

Millega seoses meenub taas põhjus, miks see nii on ja mida viidatud artikli autor ilmselt ei tea. Kuna nüüd on maimukesel täisväärtusliku lapsepõlve jaoks tarvis tahvelarvutit, nutitelefoni, sünnipäeva koos laevakruiisiga, kõige uuemaid moemänguasju, väljamaa klassiekskursiooni, peenikesi hobisid jne, siis on laste saamine ja pidamine läinud viimasel ajal täiesti ülemõistuse sigakalliks. Sellises olukorras tekib pea igal lapsevanemal alateadlikult obsessioon taolist oma elu kõige ressursi-, aja- ning rahamahukamat ja -kulukamat investeeringut ette ja taha valvata ning ooberdada, sussutada ja kussutada ning mitte lasta lapsel endal sõrmeotsakestki liigutada, grammigi tööd teha või minutitki kuskil omapead olla, sest mine tea - äkki munake lööb sel ajal oma varba ära, saab sellest psüühilise trauma, hakkab oma investorit tolle hooletuse pärast vihkama ning ongi investor oma ülikallist investeeringust ilma, vähemalt emotsionaalses plaanis.
Kui on ikka nii palju ressurssi juba maetud sellesse projekti, siis on kõige kindlam 24h oma munakese otsas istuda ja kanaemana temast lõpuks üks... saamatu, abitu, kapriisne, pirtsakas ja ärahellitatud muidusööja kasvatada. On see ikka hea mõte?

http://naistekas.delfi.ee/persoon/klatsimoor/klatsimoor-jarelvalveta-jaetud-lapsed-on-taiskasvanutena-igatahes-etemad-kui-vatipallis-kasvatatud-hadavaresed.d?id=69401753

Eesti "edumeelne" e-pangandus - täiskäigul kiviaega

swedbank lõpetas VISA krediitkaartide pakkumise üle aasta tagasi. põgenesin tookord SEB panka varjule, aga täna sain teada, et ka SEB lõpetab "eestis viimase pangana" (?) VISA krediitkaartide pakkumise. kes PayPali kasutavad, need teavad, et kuigi MasterCardiga saab PayPalis maksta, siis arvele raha kanda saab ainult VISA kaardile. kui varasemalt sain midagi näiteks eBays müües selle eest raha ka endale pangaarvele, siis nüüd võin sellest tänu "edumeelsele" eesti pangandusele ilmselt suu puhtaks pühkida.

helistasin ka Nordeasse ja "kahjuks peame teid kurvastama, aga ka meie pakume ainult MasterCardi". nõnapalju siis väikeriigi paindlikust, eesrindlikust ja innovatiivsest e-pangandusest. PayPal on netimaksete de facto standard, aga eesti pangad poleks sellest nagu midagi kuulnudki ja käib ainult mingi MasterCardi müügitöö.

viimane allesjäänud VISA kaardi saamise võimalus on nähtavasti SEB panga "kuldklientidel" ("esialgu veel", nagu klienditoest hoiatavalt öeldi), aga selleks saamiseks peaks sealt kas suuremas koguses laenu võtma (ei soovi) või suuremas koguses oma likviidseid varasid nende tibatillukesi intresse tiksutavatele kontodele panema (samuti ei soovi).

tõesti absoluutselt viimane võimalus on ilmselt SEB panga 40-päevase kehtivusega virtuaalkaart - asi, mida ma viimati kasutasin 10 aastat tagasi. see tuli iga kuu uuesti teha, uuesti tasuda kaardi avamistasu, uuesti PayPalis registreerida, uuesti teha testmakse, uuesti sisestada testmakse turvakood PayPalis ja siis toimis mõned nädalad kuni kehtivusaja lõpuni, misjärel tuli kõike jälle nullist alustada. ütleme nii, et iga kuu-paari tagant see kadalip läbi teha oli üpriski tüütu ja tõesti kohe ei tahaks selle kiviaegse süsteemi peale tagasi minna, aga kuna kõik arenenud maailma võimalused Eestis ümberringi kaovad, siis pole ilmselt valikut.

täiskäigul allamäge ma ütlen. koli või välismaale.

Omniva (Post24) vs Smartpost

oi, kuidas ma vihkan neid omnivooridest omniva (post24) pakiautomaate, mis oma nimele vääriliselt on nüüdseks juba kaks korda mu pangakaardi ära söönud. uskumatu, kuidas täpipealt samasugune teenus, mis smartpostis on lihtne ja meeldiv, on eesti posti poolt suudetud keerata ebamugava kasutamise musternäidiseks.

alustame kasvõi sellest, et eesti posti poolt reklaamitud post24 kappide väheseid eeliseid smartposti ees olevat see, et kapid asuvad ÕUES. no tere talv! sõna otseses mõttes. talvel on kapid paukuva pakase käes ning mõnele tehnikavidinale võib sellele järgnev tuppatoomine ning tekkiv kondensatsioon olla surmahoop. suvel lõõskab kappide peale tuline päike ja sealseid ahjutemperatuure ei julge oletadagi. uksepilude vahelt puhub sisse kogu linnamustus ja tolm ning kui käega üle mõne lahtise kapi põhja tõmmata, siis tuleb seda kätt joonelt kuskile pesema minna. tartu veeriku pakiautomaadist 50 cm kaugusel on autoparklas peatuvate autode ninad ning viimati oli kellelgi vist pidur ja sidur segamini läinud, sest üks auto oli igatahes pakiautomaadile eest sisse põrutanud, nii et pooled uksed olid irvakil. ega need plekist uksed erilise varguskindluse osas ka väga turvalised tundu.

samal ajal pole smartposti automaatidega ühtegi nimetatud probleemi - asuvad need sõltumata aasta-ajast ühtlase temperatuuriga ja mitu korda päevas puhtaks pestavate põrandatega kaubanduskeskustes ning pole veel kordagi pidanud muret tundma, et kas asi automaadis mitte puruks ei külmu, üles ei sula, mustaks ei lähe või vandaalide/varaste meelevalda satu. enamus asjatoimetusi teeb inimene niikuinii kaubanduskeskuste lahtiolekuajal ning ega öösel postitamisest see pakk siis kiiremini liikuma lähe, sest tühjendatakse automaati ikka ainult tööajal.

järgmiseks võrdleme eelvormistatud paki saatmist, sest tavaliselt on mul saata tarvis just mõnda osta.ee's müüdud asja.

smartpostil on esilehel eraldi ja ülejäänud nuppudest teist värvi nupp "osta.ee", misjärel saab sisestada seitsmekohalise numbri, avaneb kapp, lükkad asja kappi, kapiukse kinni ning ongi valmis. soovi korral võid selle seismekohalise numbri varem pakile kirjutada, aga kohale lähevad isegi ilma numbrita pakid, sest sildid paneb igale pakile alles smartposti töötaja. ajakulu võibolla 15-30 sekundit. lisaks märgib smartpost paki automaatselt teelepanduks ka osta.ee lehel, seega kasutajal rohkem mingit muret pole.

post24 automaadi ekraanil on kaks kribukirjas nupukest "eelvormistatud saadetis (äriklient)" ja "eelvormistatud saadetis (eraklient)". esiteks ei viita kumbki neist osta.ee'le ja teiseks on mõlema nupu erinevus kolm kribukirjas tähte. olen valele nupule vajutamisele järgnenud kolgata tee omal nahal läbi teinud (lõpuks pidin kauba füüsiliselt tavapostkontorisse tassima) ja pikemalt sellel ei peatu.

kui lõpuks on õnnestunud siiski õigele nupule vajutada, siis nüüd tuleb sisestada post24 poolt antud 13-kohaline tähe- ja numbrikombinatsioon. kuigi muutuv osas sellest on ainult üheksa keskmist numbrit, siis mida rohkem numbreid on vaja sisestada, seda suuremaks kasvab eksimistõenäosus numbri sisestamisel ja vajadus uuesti alustada. kui pikk numbrijoru on õnnestunud vigadeta sisestada, siis prindib post24 automaat mingi pakikleebise kuskile põlvekõrgusel asuvasse klaasist luugiga kaitstud auku, kust seda on võimalik kätte saada alles pärast pikemat käega ringiudjamist seal augus (erinevalt smartpostist, on post24 kogu selle siltide kleepimisega tegelemise klientide kraesse kupatanud).

kui see kleebis on õnnestunud lõpuks kätte saada, siis järgmiseks tuleb ju see kleepeka tagakülg kleebisest eraldada, et kleebis pakile kleepida. siinkohal tekib aga probleem, sest enamjaolt on inimesel teises käes ka muid asju (kas isiklikud asjad, veel saatmist vajavaid asju või juba automaadist kättesaadud asjad) ning kuna ühe käega seda kleebist ju ei eralda, siis tuleb ülejäänud asjad selleks ajaks kuhugi asetada. smartposti kapi ees seistes poleks tegelikult probleem asjad korraks kaubanduskeskuse puhtale põrandale asetada, aga post24 kapi ees seistes paned sa asjad sisuliselt keset tänavat maha ning sõltuvalt ilmast kas niisama tänavatolmu sisse, keset lörtsihunnikut või otse poriloiku. loomulikult pole automaadi küljes ega ka lähistel ühtegi sentimeetrit mingit leti- või lauapinda, kuhu saaks selle kleebisega jebimise ajaks asetada oma asjad. ma ei hakka parem meenutama, kui mitu korda ma olen pidanud selle tõttu hiljem oma ülejäänud asju porist ja mustusest puhtaks rapsima.

kui selle kleepeka tagakülg on õnnestunud lõpuks eraldada, siis järgmiseks selgub, et kättejäänud tagakülge ehk sisuliselt prahti pole mitte kuskile panna. seda on avastanud ilmselt ka teised inimesed, sest post24 automaatide esine ja ümbrus tavaliselt kubiseb neist tagakülgedest - neid vedeleb maas, neid on lükatud sinna luuki, kust kleepse kätte saab, neid on surutud automaadi erinevatesse piludesse. viisakas inimene topib ootamatult tekkinud prahi endale lõpuks taskusse või asub kuskilt lähikonnast prügikasti otsima, vähem-viisakal "käsi vääratab" ning paberike pääseb niisama näppude vahelt lendu.

kui see kleeps on lõpuks õnnestunud pakile kleepida, siis järgmiseks tuleb võtta konsumi kassapidaja roll ning asuma vöötkoodi igapidi automaadi külge monteeritud vöötkoodilugeja ees keerutama. tuleb tunnistada, et ma pole just eriti kogenud kassapidaja ning kui mu huulilt ei eemaldunud ükski vandesõna pika saatmiskoodi valesti sisestamise, kleebise pisikesest august tagaajamise, oma ülejäänud asjade tänavamustuse sisse asetamise või kleebise tagaküljele prügikasti otsimise ajal, siis nüüd võib see vabalt juhtuda. õnneks olen avastanud, et selle sammu saab "next" nupu vajutamisega ekraanil isegi vahele jätta, kuid kes talitab täpselt ekraanil toodud juhiste järgi, sellel on "sisukat" tegevust mitmeks ajaks.

alles kogu ülaltoodud kadalipu läbimisel on võimalik pakk automaati sisestada, aga ka sellega ei lõpe katsumused, sest erinevalt smartpostist ei oska post24 automaat pakki automaatselt teelepanduks märkida osta.ee's, seega koju jõudes peab ka selle lisaliigutuse tegemine endal meeles olema. ajakulu? igatahes mitte 15-30 sekundit, seda ma võin garanteerida. tekib tõsine küsimus, kas omniva postiautomaatide süsteemi valmis projekteerinud inimesed ka ise korra seda kasutada on püüdnud või sai kõik ainult paberil "järgi proovitud" ja sellega oli töö tehtud?

aga miks sõi omnivoorist omniva juba teist korda ära mu pangakaardi? kaupa automaadist kätte saades on smarposti kaardimakse nagu poes - lükkad kaardi terminali ja vajutad sealsamas koodi. kaart on kogu aeg automaadi juures toimetades silme ees ning enne kaardi väljavõtmist ei avane ka uks, seega kaardi unustamine terminali on sisuliselt välistatud. post24 seevastu on oma kaardisisestamispilu pannud kuskile põlvekõrgusele täiesti x kohta, kusjuures pärast sinna pilusse lükkamist pole kaarti ka enam näha, samal ajal kui koodi vajutamine käib hoopis teises kohas. samuti on omnival pärast koodi vajutamist kama kaks, et kaart on jätkuvalt terminalis, seega kui kaupa kätte saades sisestad oma kaardi sinna koopasse, lähed teise kohta koodi sisestama, lähed võtad kolmandast kohast oma kauba, lähed võtad neljandas kohas tsheki ja vajutad viiendas kohas ekraani peal nuppu "valmis", siis selleks hetkeks, kui kogu karussell on läbitud, võib kuskile sinna põlvekõrgusele pilusse nähtamatul kujul peitunud kaart olla juba ununenud ning ega omniva ei vaevu seda ka millegagi meelde tuletama. esimesel korral juhtus leidja olema tuttav ning sain kaardi tagasi, nüüd teisel korral paraku ei paista kaarti enam kusagilt.

kärusse aheldatud libainvaliidide invasioon

ma ei suuda mõista, kust see laste invaliididena kärudesse kinnirihmutamise komme on tulnud ja miks seda sellisel moel massiliselt harrastatakse. kuhu ka ei vaata, pooleldi algklassimõõtu lapsed on igal pool kärudesse kinni seotud ja lihtsalt tiksuvad seal. viimati vaatasin ühes bussipeatuses alguses kaastundlikult, et bussist väljub invaliid ja äkki saan appi minna. lähemale astuses selgus, et ei olnud invaliid, oli järjekordne kärusse kinniaheldatud täiesti tavaline (suur) laps, kes oleks võinud vabalt oma kärust välja ronida ja aidata ise seda käru bussist välja tassida.

lühiajalises perspektiivis lapsevanemal muidugi mugav, kui laps on kinni seotud ja alati täpselt seal, kuhu sa käru seisma jätad - ei lähe kuskile, ei uuri midagi, "ei tee pahandust". pikemas perspektiivis ma ei julge mõeldagi, millised laiaks vajunud tagumikuga apaatsed inimesed sellistest lastest kasvavad.

teiseks põhjuseks võib olla see üleüldine vohav "pidevalt rattad all" mentaliteet. ühtegi sammu ei astuta ise, sest normiks on autoga letti sõitmine. ei saa ju ka lapse suhtes ülekohtune olla ja sundida teda oma jalaga mõnda sammu astuma, kui vanemad igale poole ratastel kohale veerevad. ja siis veel imestatakse, et miks elanikkond järjest tüseneb.

tundub, et see on ennast lääne poolt pealesuruv üleüldine epideemia:
http://abcnews.go.com/Health/WellnessNews/big-stroller-carting-big-kids-bad/story?id=13597874

Pähkel vs pähkel

Mõtlesin, et proovin tavaliste maapähklite asemel pisaatsiapähkleid ning soetasin paki 10 eur/kg soodushinnaga. Nende tüütuid koori lahti kangutates tekkis mõte proovida, palju siis tegelikult selle raha eest pähklit saab ja palju prügikasti lendavate koorte eest tuleb maksta. Kaalusin koorimata pähklid, seejärel koorisin ning kaalusin eraldi koored ja pähklid ning tulemus oli jahmatav - koored kaaluvad 2/3 ning pähklid 1/3 kogukaalust. Pistaatsiapähkli tavalise hinna 15-20 eur/kg juures tähendab see, et pähkli enda hind on tegelikult 45-60 eur/kg. Jään vist edaspidi 2.50 eur/kg maksvate maapähklite juurde.