Kapriisitsevate pirtspee'de, vussnäppude ja hädapätakate generatsioon on vuhinal peale kasvamas

Kirjutan allviidatud arvamusele kolme käega alla. Kapriisitsevate pirtspee'de, vussnäppude ja hädapätakate generatsioon on vuhinal peale kasvamas, aga süüdistada saab selles ainult endale totaalselt pähe istuda laskvaid ja oma munakeste suhtes täiesti reaalsustaju kaotanud lapsevanemaid.

Millega seoses meenub taas põhjus, miks see nii on ja mida viidatud artikli autor ilmselt ei tea. Kuna nüüd on maimukesel täisväärtusliku lapsepõlve jaoks tarvis tahvelarvutit, nutitelefoni, sünnipäeva koos laevakruiisiga, kõige uuemaid moemänguasju, väljamaa klassiekskursiooni, peenikesi hobisid jne, siis on laste saamine ja pidamine läinud viimasel ajal täiesti ülemõistuse sigakalliks. Sellises olukorras tekib pea igal lapsevanemal alateadlikult obsessioon taolist oma elu kõige ressursi-, aja- ning rahamahukamat ja -kulukamat investeeringut ette ja taha valvata ning ooberdada, sussutada ja kussutada ning mitte lasta lapsel endal sõrmeotsakestki liigutada, grammigi tööd teha või minutitki kuskil omapead olla, sest mine tea - äkki munake lööb sel ajal oma varba ära, saab sellest psüühilise trauma, hakkab oma investorit tolle hooletuse pärast vihkama ning ongi investor oma ülikallist investeeringust ilma, vähemalt emotsionaalses plaanis.
Kui on ikka nii palju ressurssi juba maetud sellesse projekti, siis on kõige kindlam 24h oma munakese otsas istuda ja kanaemana temast lõpuks üks... saamatu, abitu, kapriisne, pirtsakas ja ärahellitatud muidusööja kasvatada. On see ikka hea mõte?

http://naistekas.delfi.ee/persoon/klatsimoor/klatsimoor-jarelvalveta-jaetud-lapsed-on-taiskasvanutena-igatahes-etemad-kui-vatipallis-kasvatatud-hadavaresed.d?id=69401753