Noh, ja polegi kedagi valida

Noh, ja polegi kedagi valida.

Valiks hea meelega reformi, kui neil oleks mõni teine peaministrikandidaat (Paet, Pevkur või kasvõi ükskõik kumb Kallas) ning selge sõnum, et jokkimisega on edaspidi lõpp ja poliitmahhinaatoritele kilekoti- ja muude tagatoateenete eest ministriportfelle ei jagata.

Valiks isegi isamaad, kui ka neil oleks mõni teine peaministrikandidaat, aga paraku praeguse kandidaadi etteaste teede- ja sideministri rollis kohtus õigusvastaseks kuulutatud raudtee reisijateveo hävitajana ei kannata mingit kriitikat. Pealegi on ta korra juba selles rollis olnud ja mitte just kõige õnnestunumalt, seega teist korda enam ei tahaks.

Ainuke erakond, mille peaministrikandidaat on mulle igati sümpaatne, on sotsid, aga kui nad mul valimiskompassil koos EKREga eelviimasteks jäid ja ka muus osas maailmavaateliselt kõige kaugemad on (sotsiaaldemokraatia kõlab nagu ametiühingud, agressiivsed naisõiguslased ja multi-kulti pehmo-sotsialism, mille läbipõrumist on põhjamaade pealt hea vaadata), siis ei hakka ju ometi valima

No ja neljas on kesk, millega on asi väga lihtne. Rõivase pakkumisele Venemaa agressioon Ukraina vastu TV-otseetris selgesõnaliselt hukka mõista, vastas Savisaar, et "siin on igasugu küsimusi, mille üle võib vaielda ja pole siin mingit suurt sõda, aga selge on see, et toetada tuleb... eee... noh... (saatejuht sosistas "Merkelit?")... Merkelit ja Hollandit!". Saime aru.

Mis jääb alles? Mõni marginaalia esindaja, kelle peale kulutatud protestihääl raisku lasta? Esimest korda on tunne, et ei tahagi mitte kellegi poolt valida.