Lugesin hiljuti, et kui draama ja komöödia elavad tänapäeval järjest jõudsamalt, siis tragöödia on kunstivormina sisuliselt kadunud. Põhjuseks olevat valgustusajastul aset leidnud determinismi ehk vaikiva saatusele alistumise asendumine optimismi ehk eneseusu ja veendumusega, et hea võidab ning küll kõik lõpuks hästi läheb.
Ju on valgustusajastu vähikäiku tegemas või mõnes maailmajaos suisa läbi saamas, sest pärast "Mandariinide" konkurendi "Leviathani" vaatamist ütleks, et kuuldused tragöödia surmast on tugevasti liialdatud.
See on justkui viimasel hetkel enne raudse eesriide taassulgumist läände putku pannud film, mis räägib ilma igasuguse ilustamiseta, kuivõrd trööstitu ja läbinisti korrumpeerunud see eluke mõnes emakese Venemaa mahajäänumas nurgakeses (ja mitte ainult) võib olla. Kuidas selline üldse nominendiks esitati, kui Venemaa Oscari-nominatsiooni komitee esimees Menshov (mh ise 1980 aasta võõrkeelse filmi Oscari võitja filmiga "Moskva pisaraid ei usu") on tänapäeval tulihingeline Putinist? Müstika, aga aasta hiljem (ehk praeguses järjest teravnevas Vene-Lääne vastasseisus) poleks seda ilmselt enam esitatud. Vähe sellest, aasta hiljem poleks sellist filmi Venemaal võibolla isegi enam teha olnud võimalik.
Vaatamata nominatsioonile, pole film senini Venemaal ekraanidele jõudnud. Formaalselt on põhjused juriidilised (vahepeal jõustus nn "keelepuhastusseadus", mille vastu see film nüüd eksib ja seetõttu ekraaniluba ei saa), aga sisuliselt on tegemist täpselt samasuguse süsteemipoolse ärategemisega, mille hammasrataste vahele jäävad sama filmi tegelaskujud. Väga meta ja väga masendav.
1 kommentaar:
Võrratu draama, nõustun absoluutselt.
Loota Mandariinide võitu oli üsnagi naiivne, kui see konkureeris selliste gigantidega nagu Leviathan või Ida. Võib-olla kui Idat poleks olnud, siis Mandariinidel kui soojavõitu kergemal filmil oleks mingi šanss olnud, aga muidugi Leviathan on oma ulatuselt ja olemuselt palju sügavam ning huvitavam film.
Postita kommentaar