veel kaks filmi enne öiseid oscareid vaadatud

"birdman" - nauditav, kiire, nutikas, keeruliste pikkade võtete ja väga heade rollisooritustega siseringi nali. paraku see viimane ongi filmi achilleuse kand, sest kui siseringi naljana on mõistetav, miks filmitööstuse tegijad ise sellest vaimustuses on, siis tavavaataja jaoks, eriti kui filmis pidevalt kõlavad viited ja vihjed midagi väga ei ütle, võibolla mitte nii huvitav. kui lõpplahendus (või selle puudumine) välja arvata, siis vaieldamatult hea film, aga kas ka aasta filmi kandidatuuri vääriline? pigem mitte. intensiivsete rollisoorituste (eriti pea igale peategelastele võimaldatud tugev monoloog) ja operaatoritöö eest antud kandidatuurid on igati väljateenitud.

"foxcatcher" - kõikidest nähtud kandidaatfilmidest seni kõige suurem pettumus. pikk, veniv, lohisev ning igav, igav, igav. kahtlaselt naistetu ja lastetu, emakompleksidega ja sotsiaalselt oskamatu miljonär võtab töllakil mokaga maadleja enda tiiva alla ja muudkui soojendab ja soojendab teda seal. filmi ainuke väärtus - steve carrell pole vähimalgi määral äratuntav, aga püüda tema kehastatud tegelaskuju alt leida üles steve carrell pakub heal juhul pinget kaheks minutiks, aga mitte kaheks tunniks. kui tegemist poleks olnud aasta filmi kandidaadiga, siis oleksin selle juba esimese 45 minuti järel pooleli jätnud, aga nüüd ei jõudnud lihtsalt ära oodata, millal see lohisev passimine ükskord läbi saab. täiesti arusaamatu, kuidas või miks see tuim ja mannetu film tänavuste kandidaatfilmide muidu väga heasse seltskonda on sattunud.