seninähtutest arvan, et:
"the theory of everything" - suhtusin sügava skepsisega järjekordsesse "vaadake, kui tubli ja tark mees vaatamata oma haigusele" invafilmi, millised alati oscaritega üle puistatakse, aga asi oli oodatust tunduvalt parem. jah, saavutused ja haigus mängisid filmis küll rolli, aga ainult kõrvalosas ning point oli sootuks mujal. väga meeldiv üllatus. kõige tõenäolisem meespeaosa oscar ning asja eest.
"boyhood" - linklateri filmid (eriti "before..." triloogia) on mulle alati meeldinud. täiskasvanulikud suhte- ja suhtlemisfilmid. filmi väärtus seisneb eeskätt selles, et kergelt ebaõnnestuda võiv kontseptsioon on linklateril esiteks õnnestunult välja kukkunud ja meile pealekauba isegi hea filmi andnud. peaosalise noore täiskasvanu periood venis minu jaoks siiski liiga pikaks ja uitavaks ning kandidatuur peaks filmi jaoks seetõttu piisav olema.
"grand budapest hotel" - ilusad täiuslikus sümmeetrias kaadrid ning palju muigamapanevaid cameosid, aga kogu see värvilise tsirkuse moodi virr-varr aasta filmi kandidaadi mõõtu küll välja ei anna.
"whiplash" - pealtnäha lihtne film, aga JK Simmonsi sotsiopaadist muusikaõpetaja ja lihani verele trummi mängiva psühhootilise õpilase vägikaikavedu oli pinev ning ehk põnevamagi kulminatsiooniga, kui mõni tipptasemel action-thriller. JK Simmonsile loodan küll kõravlosa oscarit.
"gone girl" - fincher on olnud üks mu absoluutseid lemmikuid juba alates tema debüütfilmist ("alien 3" ning edasi "the game", "fight club", "the social network" jne). kandidatuure oleks võinud siit filmist tulla rohkemgi, aga rosamund pike'i jahedalt aristokraatlik kadunud abikaasa on kõikidest variantidest kindlasti kõige teenitum.
"mandariinid" - eesti filmi suhtes on mul samuti sügav skepsis. positiivsetest elamustest meenubki viimase kümne aasta jooksul nähtutest ainult ilmar raagi "klass", aga "mandariinid" võib sinna nüüd julgelt teiseks lisada. kaasahaarav, mõtlemapanev, samas tõsiselt põnevate momentidega ja oma lihtsuses ja tugevuses lõpuks ka läbiraputav - igati teenitud kandidatuur.
PS olemata filmi näinud, loodan ma põrumist oma olemuselt padupatriootlikule, patoloogilise valetaja valedest kubiseva raamatu põhjal tehtud (http://mpmacting.com/blog/2014/7/19/truth-justice-and-the-curious-case-of-chris-kyle) ning tulihingelise vabariiklase eastwoodi poolt lavastatud (http://www.theguardian.com/film/2012/aug/31/clint-eastwood-chair-speech-romney) "american sniperile". nagu ütles twitteris michael moore: "snipers are not heroes. snipers are cowards". pole muidugi välistatud, et tegemist ongi hea filmiga ja ameerika lippude lehvides valitakse see ka aasta filmiks, aga sõnum ja positsioon, mida see film esindab, on liialt vastumeelsed. kui see film peakski käesoleval aastal võidutsema, siis seda enam loodan parima võõrfilmi oscarit muuhulgas "anti-american-sniperiks" nimetatud "mandariinidele". pöidlad pihku : )
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar