Rõõmsa õhinaga saabuvaid pagulasi oodates

Tundub, nagu poleks pagulaste osas enam isegi küsimust "kas", vaid üksnes "millal" ja "kui palju". Olgu siis nii. Minu poolest olgu nad teretulnud ja mina tutvuks saabuvate pagulastega heal meelel ning esimesel võimalusel. Täiesti siiralt. Pidutseks ja võimalusel ka sõbruneks, miks mitte.

Aga seletaks neile ka seda, milline on nende Eestisse saabumise foon ja miks see selline on. Et ülejäänud samast piirkonnast pärit immigrandid ja pagulased üle Euroopa on loonud kuvandi, nagu oleks paremal juhul tegemist ainult toetustest elatuvate logelejate ja kohalikke tavasid mitte millekski pidavate getostujatega, kes hakkavad massiliselt oma kodukandist samasuguseid logelejatest sugulasi importima, aga halvemal juhul ka shariaadi kehtestamist nõudvate ja oma lapsi indoktrineerivate äärmusradikaalsete islamistide, oma naisi rõhuvate shovinistide, kriminogeensust tõstvate kriminaalide ja terrorismi toetavate jihadistidega.

Kuid seletaks ka seda, et neil endil on võimalus seda kuvandit muuta, näidates oma positiivse eeskujuga, et see kõik ei vasta absoluutselt tõele - et nad austavad kohalikke tavasid ja kombeid ning täidavad Eestis kehtivaid seadusi, et nad õpivad ära kohaliku keele, austavad naiste õigusi, koolitavad oma lapsi Eesti haridussüsteemis ja Eesti keeles, mõistavad üheselt ja selgelt hukka islami äärmusluse ja sellega seotud terrorismi, omandavad mõnel erialal töötamiseks vajaliku oskusteabe ja asuvad sellel tööle ja ei elatu üksnes toetustest või suisa kriminaalsest tulust.

Kui tulevad viimati nimetatud pagulased, siis poleks mul mitmekesisema ning multikultuurse Eesti vastu mitte midagi. Kui aga ajapikku selgub, et tegelikult saabusid ka mõned esimeses loetelus nimetatud, siis peaks olema meie kõigi ühine kohus teha kõik meist olenev, et sellised inimesed siin esiteks ei juurduks, teiseks kiiremas korras Eestist välja saadetaks ning kolmandaks, et ühtegi sellist siia rohkem ei pääseks.

Olen kindel, et nii mõnigi paadunud multi-kulti peab ka seda ksenofoobiaks ja sallimatuseks, aga kui sallimatus shovinistide, kriminaalide ja terroristide vastu teeb mind ksenofoobiks, siis võib seda ainult komplimendina võtta. Tegelikult peaks häbenema hoopis need, kes taolist seltskonda sallivuse, hoolivuse ja tolerantsuse sildi all juba ette poputada püüavad. Ausõna - häbi teile!

Pagulaskvootide sildi all istutatakse Eestisse islamistlikku vähkkasvajat

Või et 326 väljaspool ELi asuva põgenikelaagri elaniku ümberasustamiseks Eestisse annab EL 50 miljonit eurot ja juba ennast ebaseaduslikult üle piiri ELi smugeldanud teadmata koguses illegaali ümberpaigutamiseks Eestisse veel 89 miljonit eurot? See on nüüd küll raha, mis tuleks sirge seljaga tagasi lükata. Tõesõna, enne olen nõus kartulikoori sööma, kui rahulikult pealt vaatama, kuidas islamistlik vähkkasvaja vaatamata siinse rahva täiesti ilmselgele vastuseisule siia idanema istutatakse.

Nagu teiste riikide kogemus on liigagi selgelt näidanud - piisab vaid mõne taolise vaimses keskajas elava nn põgeniku vastu võtmisest, kui toimub demograafiline plahvatus (millele hakkavad halvemal juhul järgnema ka reaalsed plahvatused), sest ühtäkki tekib neil kuskil seal Süürias ja Liibüas lugematu kogus kõikvõimalikke sugulasi, kes kõik peavad saama "perega koos elada", rääkimata täistempos laste sünnitamisest ja järjest laienevates getodes elamisest, kus Eesti seadused ei kehti ja kus Eesti keelt sõnagi ei osata, sest seal kehtib ainult shariaat ning lugeda sobib ainult Koraani. Peagi on kohal ka ISISe värbajad ja poolehoidjad ning siis saame nendesamade toetusrahade eest kasvatada üles uue põlvkonna Youtube's peade mahalõikajaid.

See on hullem, kui halb unenägu, sest see tundub olevat lähituleviku reaalsus - juhul, kui kohalik rahvas ennast kokku ei võta ning oma kodumaa, elupaiga, kultuuri, rahvuse ja tuleviku kaitseks midagi otsustavalt ette ei võta. Sõjalistes õppustes valmistutakse ennast küll idanaabri eest kaitsma, aga tundub, et tegelik rünne tuleb praegu hoopis selja tagant.

Miks eelistada e-lugerit raamatule või isegi tahvelarvutile?

Miks e-lugerit raamatule eelistada? Lühidalt pole lugemismugavused lihtsalt võrreldavad.

Kõigepealt toimub raamatuga alati mingi maadlus. Lauale panna ei saa, et lugemise ajal kasvõi rahulikult einestada, sest teise käega peab pidevalt õiget lehte lahti hoidma ja sõltuvalt raamatust ka keskelt pidevalt kangutama, et plaksti kinni ei lendaks. Selili lugeda normaalselt ka ei saa - jälle üks maadlemine ja kahe käega lahti hoidmine, lisaks pidev akna või lambi suunas sättimine. Kuna raamatulehed on pahatihti kaardus, siis väsivad silmad kiiremini, kuna pidevalt peab fokusseerima küll lähemale, küll kaugemale. Hämaras-pimedas lugemise võib üldse ära unustada, kui näiteks ei soovi teisi samas ruumis olijaid oma lambiga segada või lambi kasutamise võimalus sootuks puudub (tasku- või otsmikulambiga lugemine on ikkagi suht desperate ja ütlemata ebamugav). Autos-bussis lugemine jääb samuti ära, sest varem või hiljem hakkab süda läikima.

Samal ajal lugeril on alati õige leht lahti, seisab ise rahulikult laual, selili lugedes on kergem hoida kui enamus raamatuid, hämaras-pimedas lugemine pole taustavalgustuse tõttu probleem (ei sega teisi ning samas pole endal vaja piinelda ebaühtlase lisavalguse sättimise-hoidmisega), tekst on ühel tasapinnal ja pole vaja pidevalt lähemale-kaugemale fokusseerida ning autos-bussis pole erinevalt paberraamatust mul lugeri lugemisest veel kordagi paha hakanud. Elektroonilistest eelistest (Pocketiga artiklite salvestamine veebist, praktiliselt piiramatu koguse raamatute kaasaskandmine ilma lisaraskust tekitamata, sisseehitatud sõnaraamatud ja sõnadefinitsioonid, tekstiotsing teksti sees jne) pole mõtet rääkima hakatagi.

Kui tahvelarvutiga võrrelda (minu puhul siis iPad Mini Retinaga), siis tahvelarvuti taustavalgustus lööb hilisõhtusel lugemisel segamini unerezhiimi isegi kõige väiksema ereduse korral (lugeri valgustus on palju pehmem ning unesõbralikum); tahvliga saab heal juhul ilma laadimata lugeda vaid mõned päevad, samas kui luger töötab rahulikult nädalaid; isegi kõige kergemad tahvelarvutid on lugeritest oluliselt raskemad; isegi Retina ekraanide lugemismugavus ja ekraanitihedus pole sama head, kui lugeritel, mida võib tõesti võrrelda paberile trükitud tekstida. Lisaks oluliselt vähem kiusatusi lugeril mingeid kõrvalisi asju tegema hakata (puuduvad nii võimalused kui ka segavad notificationid) ning seeläbi parem keskendumine.

Leedo vs Delfi kohtuasi kui Riigikohtu üks kahetsusvääremaid apsakaid

Sedapuhku pean küll jääma seisukohale, et Leedo vs Delfi (ja hilisemalt Delfi vs Eesti riik) kohtuasjas on vea teinud nii maakohus, ringkonnakohus, kui ka austet Riigikohus ja tagatippu ka Euroopa Inimõiguste Kohus. Seda seisukohta pole suutnud muuta ei kohtuotsuste lugemine ega ka ärasolvatud praamiparun Leedot esindavate advokaadihärrade sõnavõtud. Seletada ei oska seda enneolematut apskat millegi muuga, kui asjaoluga, et kohtunikupukis istuvate härraste ja prouaste jaoks on internet koos oma kommentaariumidega midagi uut, võõrast ja hirmuäratavat - eriti veel siis, kui hagejapool laseb paberil välja mõned kõige räigemad anonüümsed sõnavõtud ja suskab need hirmsad printerimusta mittekannatavad kommentaarid kohtunikele nina alla.

See ei tähenda seda, et igaüks võiks netis lällata ja pritsida, mis sülg suhu toob. Küll aga tähendab see seda, et olulisi otsuseid tegevad ametimehed võiksid ennast vaidlusaluste küsimustega enne otsuste tegemist veidi paremini kurssi viia ja mh mõista, kas ja kuivõrd sobib traditsioonilise füüsilise maailma mõõdupuuga mõõta uuenduslikus virtuaalses maailmas toimuvat. Paraku jäi kodutöö tegemata ja tulemuseks on tuumapommiga sääse pihta lajatamine.

Ei tea öelda, kas ja mil määral oleks ka kostja ehk Delfi esindajad pidanud kohtunikele asjad arusaadavamaks nämmutama, kuigi tegemist oli ilmselgelt oma ala asjatundjatega. Aga võibolla sinna ongi koer maetud - hagejad vajutasid kohtunike jaoks arusaadavaid traditsioonilise solvumise (st au ja väärikuse riivamise) nupukesi, samal ajal kui kostjate jutt sellest, kuidas asjad virtuaalmaailmas tänapäeval tegelikult on, jäi IT-kaugete kohtunike jaoks võõraks ja arusaamatuks. Kahju küll, aga selle tulemusena kokkukeedetud supikest peame me nüüd kollektiivselt (ja võibolla suisa üle-Euroopaliselt) veel tükk aega helpima.


Lisalugemist:

http://kes-kus.ee/huvasti-sonavabadus/

http://ee.triniti.ee/archives/3381

Monogaamiat pole olemas

Tegelik monogaamia ehk kogu elu ainult ühe partneriga paarisuhtes olemine on nii ajalooliselt kui ka tänapäeval inimkonnas ülimalt harvaesinev ja ebatavaline nähtus. Kõrvalekaldena normist võiks monogaamiat isegi ebanormaalseks või hälbeks nimetada, kui neil sõnadel poleks sedavõrd hukkamõistavt varjundit : ) Kuid tõepoolest - erinevalt üldlevinud arvamusest, ei viita järjest kasvav lahutuste, vabaabielude või vabasuhete arv mingisuguse ajaloolise ideaali kadumisele. Vastupidi, ühe partneriga terveks eluks abiellumine oli üksnes viktoriaanliku ajastu läänemaailma ajutine ja ebatavaline nähe, millega oli hõlmatud väga lühikeseks ajaks ainult väga väike osa inimkonnast. Selle nähtuse taandumine pole mitte ajaloolise korra lagunemine, vaid loomuliku olukorra taastumine.

Ka näiliselt paarisuhtes olevaid inimesi võib heal juhul nimetada ainult sotsiaalselt monogaamseteks. Avalikult on nad küll paarisuhtes, aga on täiesti tavaline, et lisaks oma nn ametlikule partnerile paarituvad nad varjatult samal ajal ka oma töökaaslaste, peretuttavate, endiste kallimate, juhukohtumistega jne. Sellest ei räägita, aga see on fakt.

Kui aga mingi ime läbi ollaksegi oma partnerile selles mõttes truu, et paarisuhte ajal paaritutakse ainult käesoleva paarisuhte partneriga, siis pole ka need inimesed ühe paarisuhte lõpetamise ja järgmise alustamise korral enam monogaamsed. Korraga ollakse ehk tõesti ühe partneriga, kuid kui järjestikuseid paarisuhteid ja seega ka partnereid on juba rohkem kui üks, siis pole tegemist enam monogaamiaga, vaid üksnes seeriamonogaamiaga.

Kui siia juurde lisada ka sotsiaalse või seeriamonogaamia tunnustele vastavate paarisuhete alustamisele eelnev nn deitimise periood, kus lühiajaliselt tutvutakse ja paaritutakse paljude erinevate inimestega, siis mis monogaamiast me üldse rääkida saame.

Ühesõnaga selge on see, et ajalooliselt ega ka tänases praktikas pole monogaamia kunagi olnud inimsuhete loomulik seisund. Kas sellest hoolimata võiks tegemist olla  mingi ideaaliga, mille poole viktoriaanliku ajastu kaugest kajast eksitatuna püüelda? Eks see jäägu igaühe enda otsustada.

Lisalugemist: http://qz.com/176136/what-if-the-purpose-of-love-is-to-get-us-out-of-relationships-not-into-them/

Noh, ja polegi kedagi valida

Noh, ja polegi kedagi valida.

Valiks hea meelega reformi, kui neil oleks mõni teine peaministrikandidaat (Paet, Pevkur või kasvõi ükskõik kumb Kallas) ning selge sõnum, et jokkimisega on edaspidi lõpp ja poliitmahhinaatoritele kilekoti- ja muude tagatoateenete eest ministriportfelle ei jagata.

Valiks isegi isamaad, kui ka neil oleks mõni teine peaministrikandidaat, aga paraku praeguse kandidaadi etteaste teede- ja sideministri rollis kohtus õigusvastaseks kuulutatud raudtee reisijateveo hävitajana ei kannata mingit kriitikat. Pealegi on ta korra juba selles rollis olnud ja mitte just kõige õnnestunumalt, seega teist korda enam ei tahaks.

Ainuke erakond, mille peaministrikandidaat on mulle igati sümpaatne, on sotsid, aga kui nad mul valimiskompassil koos EKREga eelviimasteks jäid ja ka muus osas maailmavaateliselt kõige kaugemad on (sotsiaaldemokraatia kõlab nagu ametiühingud, agressiivsed naisõiguslased ja multi-kulti pehmo-sotsialism, mille läbipõrumist on põhjamaade pealt hea vaadata), siis ei hakka ju ometi valima

No ja neljas on kesk, millega on asi väga lihtne. Rõivase pakkumisele Venemaa agressioon Ukraina vastu TV-otseetris selgesõnaliselt hukka mõista, vastas Savisaar, et "siin on igasugu küsimusi, mille üle võib vaielda ja pole siin mingit suurt sõda, aga selge on see, et toetada tuleb... eee... noh... (saatejuht sosistas "Merkelit?")... Merkelit ja Hollandit!". Saime aru.

Mis jääb alles? Mõni marginaalia esindaja, kelle peale kulutatud protestihääl raisku lasta? Esimest korda on tunne, et ei tahagi mitte kellegi poolt valida.

Lisaks "Mandariinidele" jäi Oscarist ilma teinegi tähelepanuväärne siitkandi film

Lugesin hiljuti, et kui draama ja komöödia elavad tänapäeval järjest jõudsamalt, siis tragöödia on kunstivormina sisuliselt kadunud. Põhjuseks olevat valgustusajastul aset leidnud determinismi ehk vaikiva saatusele alistumise asendumine optimismi ehk eneseusu ja veendumusega, et hea võidab ning küll kõik lõpuks hästi läheb.

Ju on valgustusajastu vähikäiku tegemas või mõnes maailmajaos suisa läbi saamas, sest pärast "Mandariinide" konkurendi "Leviathani" vaatamist ütleks, et kuuldused tragöödia surmast on tugevasti liialdatud.

See on justkui viimasel hetkel enne raudse eesriide taassulgumist läände putku pannud film, mis räägib ilma igasuguse ilustamiseta, kuivõrd trööstitu ja läbinisti korrumpeerunud see eluke mõnes emakese Venemaa mahajäänumas nurgakeses (ja mitte ainult) võib olla. Kuidas selline üldse nominendiks esitati, kui Venemaa Oscari-nominatsiooni komitee esimees Menshov (mh ise 1980 aasta võõrkeelse filmi Oscari võitja filmiga "Moskva pisaraid ei usu") on tänapäeval tulihingeline Putinist? Müstika, aga aasta hiljem (ehk praeguses järjest teravnevas Vene-Lääne vastasseisus) poleks seda ilmselt enam esitatud. Vähe sellest, aasta hiljem poleks sellist filmi Venemaal võibolla isegi enam teha olnud võimalik.

Vaatamata nominatsioonile, pole film senini Venemaal ekraanidele jõudnud. Formaalselt on põhjused juriidilised (vahepeal jõustus nn "keelepuhastusseadus", mille vastu see film nüüd eksib ja seetõttu ekraaniluba ei saa), aga sisuliselt on tegemist täpselt samasuguse süsteemipoolse ärategemisega, mille hammasrataste vahele jäävad sama filmi tegelaskujud. Väga meta ja väga masendav.