Lisaks "Mandariinidele" jäi Oscarist ilma teinegi tähelepanuväärne siitkandi film

Lugesin hiljuti, et kui draama ja komöödia elavad tänapäeval järjest jõudsamalt, siis tragöödia on kunstivormina sisuliselt kadunud. Põhjuseks olevat valgustusajastul aset leidnud determinismi ehk vaikiva saatusele alistumise asendumine optimismi ehk eneseusu ja veendumusega, et hea võidab ning küll kõik lõpuks hästi läheb.

Ju on valgustusajastu vähikäiku tegemas või mõnes maailmajaos suisa läbi saamas, sest pärast "Mandariinide" konkurendi "Leviathani" vaatamist ütleks, et kuuldused tragöödia surmast on tugevasti liialdatud.

See on justkui viimasel hetkel enne raudse eesriide taassulgumist läände putku pannud film, mis räägib ilma igasuguse ilustamiseta, kuivõrd trööstitu ja läbinisti korrumpeerunud see eluke mõnes emakese Venemaa mahajäänumas nurgakeses (ja mitte ainult) võib olla. Kuidas selline üldse nominendiks esitati, kui Venemaa Oscari-nominatsiooni komitee esimees Menshov (mh ise 1980 aasta võõrkeelse filmi Oscari võitja filmiga "Moskva pisaraid ei usu") on tänapäeval tulihingeline Putinist? Müstika, aga aasta hiljem (ehk praeguses järjest teravnevas Vene-Lääne vastasseisus) poleks seda ilmselt enam esitatud. Vähe sellest, aasta hiljem poleks sellist filmi Venemaal võibolla isegi enam teha olnud võimalik.

Vaatamata nominatsioonile, pole film senini Venemaal ekraanidele jõudnud. Formaalselt on põhjused juriidilised (vahepeal jõustus nn "keelepuhastusseadus", mille vastu see film nüüd eksib ja seetõttu ekraaniluba ei saa), aga sisuliselt on tegemist täpselt samasuguse süsteemipoolse ärategemisega, mille hammasrataste vahele jäävad sama filmi tegelaskujud. Väga meta ja väga masendav.

veel kaks filmi enne öiseid oscareid vaadatud

"birdman" - nauditav, kiire, nutikas, keeruliste pikkade võtete ja väga heade rollisooritustega siseringi nali. paraku see viimane ongi filmi achilleuse kand, sest kui siseringi naljana on mõistetav, miks filmitööstuse tegijad ise sellest vaimustuses on, siis tavavaataja jaoks, eriti kui filmis pidevalt kõlavad viited ja vihjed midagi väga ei ütle, võibolla mitte nii huvitav. kui lõpplahendus (või selle puudumine) välja arvata, siis vaieldamatult hea film, aga kas ka aasta filmi kandidatuuri vääriline? pigem mitte. intensiivsete rollisoorituste (eriti pea igale peategelastele võimaldatud tugev monoloog) ja operaatoritöö eest antud kandidatuurid on igati väljateenitud.

"foxcatcher" - kõikidest nähtud kandidaatfilmidest seni kõige suurem pettumus. pikk, veniv, lohisev ning igav, igav, igav. kahtlaselt naistetu ja lastetu, emakompleksidega ja sotsiaalselt oskamatu miljonär võtab töllakil mokaga maadleja enda tiiva alla ja muudkui soojendab ja soojendab teda seal. filmi ainuke väärtus - steve carrell pole vähimalgi määral äratuntav, aga püüda tema kehastatud tegelaskuju alt leida üles steve carrell pakub heal juhul pinget kaheks minutiks, aga mitte kaheks tunniks. kui tegemist poleks olnud aasta filmi kandidaadiga, siis oleksin selle juba esimese 45 minuti järel pooleli jätnud, aga nüüd ei jõudnud lihtsalt ära oodata, millal see lohisev passimine ükskord läbi saab. täiesti arusaamatu, kuidas või miks see tuim ja mannetu film tänavuste kandidaatfilmide muidu väga heasse seltskonda on sattunud.

"Welcome to the 87th Academy Awards!"

tonight's the night : )

seninähtutest arvan, et:

"the theory of everything" - suhtusin sügava skepsisega järjekordsesse "vaadake, kui tubli ja tark mees vaatamata oma haigusele" invafilmi, millised alati oscaritega üle puistatakse, aga asi oli oodatust tunduvalt parem. jah, saavutused ja haigus mängisid filmis küll rolli, aga ainult kõrvalosas ning point oli sootuks mujal. väga meeldiv üllatus. kõige tõenäolisem meespeaosa oscar ning asja eest.

"boyhood" - linklateri filmid (eriti "before..." triloogia) on mulle alati meeldinud. täiskasvanulikud suhte- ja suhtlemisfilmid. filmi väärtus seisneb eeskätt selles, et kergelt ebaõnnestuda võiv kontseptsioon on linklateril esiteks õnnestunult välja kukkunud ja meile pealekauba isegi hea filmi andnud. peaosalise noore täiskasvanu periood venis minu jaoks siiski liiga pikaks ja uitavaks ning kandidatuur peaks filmi jaoks seetõttu piisav olema.

"grand budapest hotel" - ilusad täiuslikus sümmeetrias kaadrid ning palju muigamapanevaid cameosid, aga kogu see värvilise tsirkuse moodi virr-varr aasta filmi kandidaadi mõõtu küll välja ei anna.

"whiplash" - pealtnäha lihtne film, aga JK Simmonsi sotsiopaadist muusikaõpetaja ja lihani verele trummi mängiva psühhootilise õpilase vägikaikavedu oli pinev ning ehk põnevamagi kulminatsiooniga, kui mõni tipptasemel action-thriller. JK Simmonsile loodan küll kõravlosa oscarit.

"gone girl" - fincher on olnud üks mu absoluutseid lemmikuid juba alates tema debüütfilmist ("alien 3" ning edasi "the game", "fight club", "the social network" jne). kandidatuure oleks võinud siit filmist tulla rohkemgi, aga rosamund pike'i jahedalt aristokraatlik kadunud abikaasa on kõikidest variantidest kindlasti kõige teenitum.

"mandariinid" - eesti filmi suhtes on mul samuti sügav skepsis. positiivsetest elamustest meenubki viimase kümne aasta jooksul nähtutest ainult ilmar raagi "klass", aga "mandariinid" võib sinna nüüd julgelt teiseks lisada. kaasahaarav, mõtlemapanev, samas tõsiselt põnevate momentidega ja oma lihtsuses ja tugevuses lõpuks ka läbiraputav - igati teenitud kandidatuur.

PS  olemata filmi näinud, loodan ma põrumist oma olemuselt padupatriootlikule, patoloogilise valetaja valedest kubiseva raamatu põhjal tehtud (http://mpmacting.com/blog/2014/7/19/truth-justice-and-the-curious-case-of-chris-kyle) ning tulihingelise vabariiklase eastwoodi poolt lavastatud (http://www.theguardian.com/film/2012/aug/31/clint-eastwood-chair-speech-romney) "american sniperile". nagu ütles twitteris michael moore: "snipers are not heroes. snipers are cowards". pole muidugi välistatud, et tegemist ongi hea filmiga ja ameerika lippude lehvides valitakse see ka aasta filmiks, aga sõnum ja positsioon, mida see film esindab, on liialt vastumeelsed. kui see film peakski käesoleval aastal võidutsema, siis seda enam loodan parima võõrfilmi oscarit muuhulgas "anti-american-sniperiks" nimetatud "mandariinidele". pöidlad pihku : )

Eesti Posti / Omniva järjekordne hinnatõus - nüüd aitab!

Läksin postkontorisse nimekasti pikendama.

"Kas te ikka teate, et aasta algusest on meil uus hinnakiri?"

Fine. Ilmselt tõsteti taas hindasid. Teame küll seda Eesti Posti. Palju siis hinnad siis sedapuhku tõusid? 15%? 30%? 50%?

"Seni maksis nimekasti üürimine 1.30 kuus. Uuest aastat maksab nimekasti üürimine 4 eurot kuus".

MIDA!!?! Ei, hinnad ei tõusnud 30% - hinnad tõusid KOLM KORDA! Kui seni maksis nimekasti üürimine aastas 15.60, siis jaanuarist alates tuleb aastas välja käia 48 eurot. Selle võiks lausa grammatikaõpikusse raiuda: "nahaalne, nahaalsem, Eesti Post".

Ma parem ei hakka meenutama. Seoses postkontorite massilise kinnipanekuga on üksikutes allesjäänud postkontorites järjekorrad kohati uksest välja. Lihtkirja saatmiseks tuleb nüüd oma ümbrikule teha alandav "pilukontroll", mille läbikukkumisel sunnitakse klienti kasutama neli korda kallimat postiautomaati. Sõltuvalt postkontorist saab mõni inimene oma nõudmiseni tellitud perioodika kätte MITU KUUD hiljem, kilest väljavõetult ning läbiloetult (ei käi Tartu kesklinna postkontori kohta, aga näiteks Tallinnas Lasnamäel on sellised...). Postiteenuse hinnatõus on viinud olukorrani, milles raamatu Suurbritanniast Eestisse saatmise postikulu on 5 eurot, kuid sama raamatu samas suunas tagasi saatmise postikulu on, whopaa - 20 eurot! Kas elame neli korda rikkamalt, kui maailma ühes juhtivas tööstusriigis ning ühtlasi postmargi ja postiteenuse sünnimaal Suurbritannias? Kas Eesti Post pakub neli korda paremat teenust, kui maailma esimene ning auväärseim postiteenistus Royal Mail? Lubage naerda.

Aga ei. Mulle aitab. Aeg on sellele ülbele monopolimonstrumile vastulöök anda ja nagu AirBNB hotellinduses ja Über taksonduses on tõestanud, siis on selleks üks paremaid võimalusi nn "sharing economy". Seoses sellega annangi oma nimekasti soovijatele allüürile hinnaga 1 euro kuus. Jah, sama teenus, aga neli korda odavamalt. Teoreetiliselt peaks isegi mugavam olema, kui ise täishinna eest eraldi nimekasti üürida, sest kuna käin postkontoris 2-3 korda nädalas, siis teavitan ise, kui kellelegi mõni saadetis on tulnud.

Kui tekib küsimus, miks peaks keegi üldse tahtma nimekasti üürida, siis siin mõned põhjused, miks olen ise seda teenust juba aastaid kasutanud:

- Kogu post tuleb ühele kindlale aadressile ning on seal alati hoiul sõltumata sellest, kas reisid, oled Eestist eemal vms.

- Kodusele aadressile saadetud posti pääsevad näppima ka naabrid, külalised või pereliikmed, aga nimekasti aadressile saadetud paki saab kätte ainult adressaat. Nimekasti kasutamise korral ei pea sa kunagi muretsema, et su post võiks postkastis seistes rikutud saada või sealt sootuks kaduma minna, sest erinevalt tavalisest postkastist, on postkontori spetsiaalses ruumis asuv privaatne ning lukustatav nimekast alati kaitstud ilmastiku, varaste või muidu uudishimulike silmade eest.

- Kodusele aadressile asju tellides peaksid sealt ära kolides muutma oma postiaadressi lugematutes erinevates kohtades (perioodika kojukanne, Aliexpress, Paypal, eBay, maksmiseks kasutatavate krediitkaartide aadressid jne), samas kui nimekasti kasutamise korral saad oma postiaadressi sõltumata oma koduse aadressi muutumisest igal pool alati samaks jätta. Ühtlasi ei pea sa nimekasti kasutamise korral kunagi muretsema, et pärast kolimist mõni oluline kaup või teade sulle kogemata mõnel su vanal postiaadressil saadetakse, kust sa seda enam kätte ei saaks.

Üks kuu 1 eur, terve aasta 10 eur. Kellel huvi, siis kirja võib mulle postkasti saata.

PS  Hinnatõusu vabanduseks öeldi, et postkontor on üüripinnal ja kuna üürid on nii kallid, siis seetõttu peab postiteenuse hindasid tõstma. Eesti Postil oli Tartu kesklinnas ilus, suur ja ruumikas spetsiaalselt selleks tarbeks ehitatud maja. Kes käskis siis selle maha müüa ja selle asemel mingile igerikule kalli hinnaga üüripinnale kolida? Maja müüdi pealegi Skypele maha ja ilmselt mitte väikese raha eest, nii et maja müügist saadud rahast peaks küll ilusti piisama selle praeguse kribula üüripinna üüri tasumiseks vähemalt järgmiseks sajaks aastaks ette.