Hollywood ja žanrifilm

Nii, sain nüüd hilinenult valmis oma esimese kodutöö aines "Hollywood ja žanrifilm". Jep, Tartu Ülikoolis on ka sellised mõnusad ained ja nende eest antakse isegi suisa ainepunkte. Kuna töö esitamise tähtaeg oli ajal, mil ma polnud isegi Eestis, siis pole ilmselt karta, et keegi selle pealt miskit maha vehiks ja seega võib selle muretult ka netti riputada.

Vastata tuli kolmele küsimusele.

1. Millal vaatasite viimati mõnd Hollywoodi filmi? Kui tihti vaatate filme ja kus (kino, TV, dvd,  arvuti)?
2. Kuidas valite filme vaatamiseks (ajakirjanduse tutvustused, interneti info, sõprade kommentaarid,  muudel kaalutlustel - nimetage need)?
3. Miks vaatate Hollywoodi filme? Mis neis meeldib, kas on ka midagi, mis ei meeldi?

Sellega seoses meenub, et peaks oma lauaarvuti korda tegema ning üle pika aja filmika tegema. Aga nüüd siis kodutöö.


"Viimati vaatasin Hollywoodi filmitoodangu alla kategoriseeruvat filmi Tartu kinos "Ekraan" ja juhtumisi just päev enne käesoleva töö kirjutamist. Filmiks oli "Marslane" ning vaadatud sai selle 3D versiooni. Kinos käin siiski harva, heal juhul mõne korra aastas ning ainult iseäranis soodsate piletihindade puhul (minu hinnangul pole Eesti kinopiletite hinnad vastavuses siinse ülejäänud elustandardiga).

Hollywoodi filmide vaatamisega alustasin kunagi televiisorist Soome telekanalite vahendusel ajal, mil Hollywoodi toodangut kohalikud telekanalid veel üldse ei näidanudki. Hiljem liikus eelistus vabalt valitava vaatamisaja, uusima valiku kättesaadavuse ning reklaamide puudumise tõttu arvuti peale, mis on ka praeguseks jäänud põhiliseks filmide vaatamise vahendiks.

Esimese DivX formaadis filmi vaatasin arvutis aastal 2000 ning selleks oli väikese-eelarveline kultusõudusfilm "The Cube", mis Kanada toodanguna Hollywoodi alla ei kvalifitseerugi. Aastal 2001 vaatasin arvutis esimese DVD filmi, milleks oli juba Hollywoodi toodanguks olev kergete õudussugemetega psühholoogiline põnevik "The Sphere". Tookord oli arvutist DVD vaatamine sedavõrd erakordne sündmus, et selleks puhuks sai isegi  sõbrad külla kutsutud, aga film ise paraku, vaatamata tollaste tippnimede osalemisele (Dustin Hoffman, Samuel L. Jackson, Sharon Stone), erilist elamust ei pakkunud.

Pärast mõningat küllastumist filmide vaatamisest tegin filmides mitemaastase vaheaja kuni BlueRay formaadi tulekuni, misjärel parem tehniline kvaliteet äratas taas huvi filme vaadata. Viimasel ajal kahjuks on filmide vaatamiseks taas vähem aega jäänud. Sellest hoolimata on mul vaatamist ootamas oma sadakond BlueRay formaadis filmi, nende hulgas nii uuemaid kassahitte kui ka klassikalisi tippteoseid. Viimasel ajal on neile lisandunud ka mõnikümmend 3D formaadis filmi ning selleks puhuks olen isegi eraldi 3D ekraani soetanud, aga vaatamata väga heale kogemusele (kuulun ilmselt vähemuses olevate 3D pildi austajate hulka), olen soetatud tehnikat sihipäraselt kasutanud ainult mõnel korral.

Kui varasemalt tegin vaatamisotsuse paljuski reklaamtreilerite põhjal, siis nüüdseks olen sellest valikumeetodist loobunud. Põhjuseid on peamiselt kaks. Esiteks osutusid liialt paljud treilerid eksitavateks. Näidati stseene ja kasutati muusikat, mida filmis hiljem polnudki või lõigati treileri jaoks stseenid kokku selliselt, mis jätsid nii filmi tegevustikust, süzheest ja halvematel juhtudel isegi zhanrikuuluvusest täiesti vale mulje. Teiseks kadusid treilerite mõjul paljude filmide olemuslikud üllatusmomendid, olgu nendeks siis kasutatud tegelaskujud, eeldatavad süzheearengud või isegi kaastegevad tuntud näitlejad.

Praeguseks on valikukriteeriumideks jäänud kaks põhilist ning kaks toetavat. Esimeseks põhiliseks valikukriteeriumiks on sünopsis ehk paarilauseline probleemi- või teemasõnastus. Mingis mõttes muidugi kahetsusväärne, et paljuski on viimase aja Hollywoodi filmitoodang muutunud selliseks, et peaaegu iga filmi kirjeldamiseks piisab paarist või mõnel juhul isegi ühest lausest. Teisalt teeb see võimaluste vahel valimise lihtsamaks ning kui sünopsis tundub huvipakkuv, siis järgmiseks vaatan ma IMDB veebilehe kasutajate keskmist koondhinnet, mis kümne palli süsteemis ei tohiks olla väiksem kui "6". Minu kogemuses on see piiriks, millest allapoole jääv keskmine hinne ei tee minu jaoks filmi nauditavaks isegi juhul, kui kõik muud kriteeriumid (zhanr, sünopsis, rezhissöör, näitlejad) peaksid justkui sobilikud.

Juhul, kui sünopsise ja keskmise hinde põhjal otsuse langetamine veel ei õnnestu, siis kaheks järgmiseks abistavaks kriteeriumiks on rezhissööri ning peaosatäitjate nimed. Ajapikku on mul välja kujunenud teatud rezhissöörid, kelle filme püüan siiski alati vaadata ning lisaks ka mõningaid näitlejad, kes on oma senise tööga näidanud, et nad lihtsalt ei lase oma nime mingist kunstilisest tasemest allapoole jäävate filmidega siduda.

Zhanr minu jaoks tavaliselt määravat rolli ei oma ning üksnes õudusfilme olen viimasel ajal teadlikumalt vältima hakanud (leian, et iga kogemus, isegi kui see on üksnes kujuteldav, mõjutab mingil määral inimest ja tema psüühikat ning õudusfilmide pakutav kogemus ei mõjuta inimest kindlasti mitte paremas suunas). Filmiuudiseid ma aktiivelt ei jälgi, arvustusi ei loe ning sõprade soovitustele erilist rõhku ei pane. Viimased kaks kinofilmi saidki valitud selle põhjal, et vaatamata absoluutsele minupoolsele meediablokaadile jõudis info nende filmide märkimisväärsusest siiski mingil moel minuni ning kummalgi juhul ei pidanud ma valikus pettuma. Viimane oli juba nimetatud "Martian" ja sellele eelnev oli käesoleva aasta alguses nähtud "Interstellar", mille kohta värske emotsiooni mõjul kirjutasin tookord sotsiaalmeedias järgmist:

" "2001: Space Odyssey" finally has a worthy successor. Kubrick couldn't quite tie it together, but Nolan finally made it happen. This is why I watch movies. This makes it all worthwhile. The movie may not be for everyone, but I have a strong bias for science (fiction), including relativity, interstellar travel, timetravel, black holes and wormholes, so consequently my mind was thoroughly blown."

Ülaltoodud lõigus on ka riivamisi mainitud, miks ma üldse filme vaatan. Ma tahan, et mind positiivselt jahmatataks, üllatataks, emotsionaalses plaanis kaasa viidaks, nii et kananahk ihul ja kuklakarvad turris ning et filmi lõppedes oleks mul silmad ja suu vaimustusest sümboolselt või ka reaalaselt pärani. Juhtub seda paraku muidugi harva, aga kõik need üksikud korrad, mil see on juhtunud, kaaluvad üles kõik need lugematud korrad, mil see pole lihtsalt juhtumata jäänud, vaid mul on suisa raisatud ajast kahju takkajärgi kahju olnud. Hollywoodi film on muidugi maailma filmitootmise absoluutne tipptase ning kuna sealsest toodangust on kõige enam lootust loodetud emotsiooni saada, siis loomulikult on Hollywoodi või üldse laiemalt USA toodang minu esimene filmieelistus."

Delfi: "Tere tulemast tagasi ENSVsse!"

Delfi esilehe seitsme esimese uudise hulgas on viis pagulasteemalist uudist. Kas keegi tabab ära, mis on neil kõigil ühist?
.
.
.
.
.
Õige, erinevalt kõikidest ülejäänud uudistest, pole kommenteerimise lipulaeva Delfi portaalis neist ühtegi võimalik enam kommenteerida.

Häbi on vaadata, kuidas Delfi, mis omal ajal rajati kollektiivse arutelu portaalina, milles kommenteerimisvõimalus oli alati kesksel kohal ning mis veel alles hiljuti läks kommenteerimis- ja sõnavabadust kaitstes suisa Euroopa Inimõiguste Kohtusse välja, on järsku vahetanud poolt ning kehtestanud tsensuuri hetkel, mil arutelu ja mõttevahetus on ühiskonnas just iseäranis oluliseks muutunud. Jääb mulje, et kommentaariumis kajastuv rahva ilmse enamuse meelsus muutus väikesele vastupidisel seisukohal olevale kildkonnale sedavõrd ebamugavaks, et asi otsustati lõpuks nõukoguliku keelame-ära ja paneme-kinni meetodiga "lahendada".

Selle asemel käib hommikust õhtuni kohustuslikus korras internatsionalismi propaganda, milles meile järjepanu uusi vennasrahvaid tutvustatakse ja neid meile vägisi armsaks püütakse teha. Täpselt samamoodi, nagu see nõukogude taktikepi all kunagises ENSVs toimus, aga olen sellises Eestis elanud ja võin kinnitada, et uuesti sellises Eestis tõepoolest enam elada ei tahaks.

Rõõmsa õhinaga saabuvaid pagulasi oodates

Tundub, nagu poleks pagulaste osas enam isegi küsimust "kas", vaid üksnes "millal" ja "kui palju". Olgu siis nii. Minu poolest olgu nad teretulnud ja mina tutvuks saabuvate pagulastega heal meelel ning esimesel võimalusel. Täiesti siiralt. Pidutseks ja võimalusel ka sõbruneks, miks mitte.

Aga seletaks neile ka seda, milline on nende Eestisse saabumise foon ja miks see selline on. Et ülejäänud samast piirkonnast pärit immigrandid ja pagulased üle Euroopa on loonud kuvandi, nagu oleks paremal juhul tegemist ainult toetustest elatuvate logelejate ja kohalikke tavasid mitte millekski pidavate getostujatega, kes hakkavad massiliselt oma kodukandist samasuguseid logelejatest sugulasi importima, aga halvemal juhul ka shariaadi kehtestamist nõudvate ja oma lapsi indoktrineerivate äärmusradikaalsete islamistide, oma naisi rõhuvate shovinistide, kriminogeensust tõstvate kriminaalide ja terrorismi toetavate jihadistidega.

Kuid seletaks ka seda, et neil endil on võimalus seda kuvandit muuta, näidates oma positiivse eeskujuga, et see kõik ei vasta absoluutselt tõele - et nad austavad kohalikke tavasid ja kombeid ning täidavad Eestis kehtivaid seadusi, et nad õpivad ära kohaliku keele, austavad naiste õigusi, koolitavad oma lapsi Eesti haridussüsteemis ja Eesti keeles, mõistavad üheselt ja selgelt hukka islami äärmusluse ja sellega seotud terrorismi, omandavad mõnel erialal töötamiseks vajaliku oskusteabe ja asuvad sellel tööle ja ei elatu üksnes toetustest või suisa kriminaalsest tulust.

Kui tulevad viimati nimetatud pagulased, siis poleks mul mitmekesisema ning multikultuurse Eesti vastu mitte midagi. Kui aga ajapikku selgub, et tegelikult saabusid ka mõned esimeses loetelus nimetatud, siis peaks olema meie kõigi ühine kohus teha kõik meist olenev, et sellised inimesed siin esiteks ei juurduks, teiseks kiiremas korras Eestist välja saadetaks ning kolmandaks, et ühtegi sellist siia rohkem ei pääseks.

Olen kindel, et nii mõnigi paadunud multi-kulti peab ka seda ksenofoobiaks ja sallimatuseks, aga kui sallimatus shovinistide, kriminaalide ja terroristide vastu teeb mind ksenofoobiks, siis võib seda ainult komplimendina võtta. Tegelikult peaks häbenema hoopis need, kes taolist seltskonda sallivuse, hoolivuse ja tolerantsuse sildi all juba ette poputada püüavad. Ausõna - häbi teile!

Pagulaskvootide sildi all istutatakse Eestisse islamistlikku vähkkasvajat

Või et 326 väljaspool ELi asuva põgenikelaagri elaniku ümberasustamiseks Eestisse annab EL 50 miljonit eurot ja juba ennast ebaseaduslikult üle piiri ELi smugeldanud teadmata koguses illegaali ümberpaigutamiseks Eestisse veel 89 miljonit eurot? See on nüüd küll raha, mis tuleks sirge seljaga tagasi lükata. Tõesõna, enne olen nõus kartulikoori sööma, kui rahulikult pealt vaatama, kuidas islamistlik vähkkasvaja vaatamata siinse rahva täiesti ilmselgele vastuseisule siia idanema istutatakse.

Nagu teiste riikide kogemus on liigagi selgelt näidanud - piisab vaid mõne taolise vaimses keskajas elava nn põgeniku vastu võtmisest, kui toimub demograafiline plahvatus (millele hakkavad halvemal juhul järgnema ka reaalsed plahvatused), sest ühtäkki tekib neil kuskil seal Süürias ja Liibüas lugematu kogus kõikvõimalikke sugulasi, kes kõik peavad saama "perega koos elada", rääkimata täistempos laste sünnitamisest ja järjest laienevates getodes elamisest, kus Eesti seadused ei kehti ja kus Eesti keelt sõnagi ei osata, sest seal kehtib ainult shariaat ning lugeda sobib ainult Koraani. Peagi on kohal ka ISISe värbajad ja poolehoidjad ning siis saame nendesamade toetusrahade eest kasvatada üles uue põlvkonna Youtube's peade mahalõikajaid.

See on hullem, kui halb unenägu, sest see tundub olevat lähituleviku reaalsus - juhul, kui kohalik rahvas ennast kokku ei võta ning oma kodumaa, elupaiga, kultuuri, rahvuse ja tuleviku kaitseks midagi otsustavalt ette ei võta. Sõjalistes õppustes valmistutakse ennast küll idanaabri eest kaitsma, aga tundub, et tegelik rünne tuleb praegu hoopis selja tagant.

Miks eelistada e-lugerit raamatule või isegi tahvelarvutile?

Miks e-lugerit raamatule eelistada? Lühidalt pole lugemismugavused lihtsalt võrreldavad.

Kõigepealt toimub raamatuga alati mingi maadlus. Lauale panna ei saa, et lugemise ajal kasvõi rahulikult einestada, sest teise käega peab pidevalt õiget lehte lahti hoidma ja sõltuvalt raamatust ka keskelt pidevalt kangutama, et plaksti kinni ei lendaks. Selili lugeda normaalselt ka ei saa - jälle üks maadlemine ja kahe käega lahti hoidmine, lisaks pidev akna või lambi suunas sättimine. Kuna raamatulehed on pahatihti kaardus, siis väsivad silmad kiiremini, kuna pidevalt peab fokusseerima küll lähemale, küll kaugemale. Hämaras-pimedas lugemise võib üldse ära unustada, kui näiteks ei soovi teisi samas ruumis olijaid oma lambiga segada või lambi kasutamise võimalus sootuks puudub (tasku- või otsmikulambiga lugemine on ikkagi suht desperate ja ütlemata ebamugav). Autos-bussis lugemine jääb samuti ära, sest varem või hiljem hakkab süda läikima.

Samal ajal lugeril on alati õige leht lahti, seisab ise rahulikult laual, selili lugedes on kergem hoida kui enamus raamatuid, hämaras-pimedas lugemine pole taustavalgustuse tõttu probleem (ei sega teisi ning samas pole endal vaja piinelda ebaühtlase lisavalguse sättimise-hoidmisega), tekst on ühel tasapinnal ja pole vaja pidevalt lähemale-kaugemale fokusseerida ning autos-bussis pole erinevalt paberraamatust mul lugeri lugemisest veel kordagi paha hakanud. Elektroonilistest eelistest (Pocketiga artiklite salvestamine veebist, praktiliselt piiramatu koguse raamatute kaasaskandmine ilma lisaraskust tekitamata, sisseehitatud sõnaraamatud ja sõnadefinitsioonid, tekstiotsing teksti sees jne) pole mõtet rääkima hakatagi.

Kui tahvelarvutiga võrrelda (minu puhul siis iPad Mini Retinaga), siis tahvelarvuti taustavalgustus lööb hilisõhtusel lugemisel segamini unerezhiimi isegi kõige väiksema ereduse korral (lugeri valgustus on palju pehmem ning unesõbralikum); tahvliga saab heal juhul ilma laadimata lugeda vaid mõned päevad, samas kui luger töötab rahulikult nädalaid; isegi kõige kergemad tahvelarvutid on lugeritest oluliselt raskemad; isegi Retina ekraanide lugemismugavus ja ekraanitihedus pole sama head, kui lugeritel, mida võib tõesti võrrelda paberile trükitud tekstida. Lisaks oluliselt vähem kiusatusi lugeril mingeid kõrvalisi asju tegema hakata (puuduvad nii võimalused kui ka segavad notificationid) ning seeläbi parem keskendumine.

Leedo vs Delfi kohtuasi kui Riigikohtu üks kahetsusvääremaid apsakaid

Sedapuhku pean küll jääma seisukohale, et Leedo vs Delfi (ja hilisemalt Delfi vs Eesti riik) kohtuasjas on vea teinud nii maakohus, ringkonnakohus, kui ka austet Riigikohus ja tagatippu ka Euroopa Inimõiguste Kohus. Seda seisukohta pole suutnud muuta ei kohtuotsuste lugemine ega ka ärasolvatud praamiparun Leedot esindavate advokaadihärrade sõnavõtud. Seletada ei oska seda enneolematut apskat millegi muuga, kui asjaoluga, et kohtunikupukis istuvate härraste ja prouaste jaoks on internet koos oma kommentaariumidega midagi uut, võõrast ja hirmuäratavat - eriti veel siis, kui hagejapool laseb paberil välja mõned kõige räigemad anonüümsed sõnavõtud ja suskab need hirmsad printerimusta mittekannatavad kommentaarid kohtunikele nina alla.

See ei tähenda seda, et igaüks võiks netis lällata ja pritsida, mis sülg suhu toob. Küll aga tähendab see seda, et olulisi otsuseid tegevad ametimehed võiksid ennast vaidlusaluste küsimustega enne otsuste tegemist veidi paremini kurssi viia ja mh mõista, kas ja kuivõrd sobib traditsioonilise füüsilise maailma mõõdupuuga mõõta uuenduslikus virtuaalses maailmas toimuvat. Paraku jäi kodutöö tegemata ja tulemuseks on tuumapommiga sääse pihta lajatamine.

Ei tea öelda, kas ja mil määral oleks ka kostja ehk Delfi esindajad pidanud kohtunikele asjad arusaadavamaks nämmutama, kuigi tegemist oli ilmselgelt oma ala asjatundjatega. Aga võibolla sinna ongi koer maetud - hagejad vajutasid kohtunike jaoks arusaadavaid traditsioonilise solvumise (st au ja väärikuse riivamise) nupukesi, samal ajal kui kostjate jutt sellest, kuidas asjad virtuaalmaailmas tänapäeval tegelikult on, jäi IT-kaugete kohtunike jaoks võõraks ja arusaamatuks. Kahju küll, aga selle tulemusena kokkukeedetud supikest peame me nüüd kollektiivselt (ja võibolla suisa üle-Euroopaliselt) veel tükk aega helpima.


Lisalugemist:

http://kes-kus.ee/huvasti-sonavabadus/

http://ee.triniti.ee/archives/3381

Monogaamiat pole olemas

Tegelik monogaamia ehk kogu elu ainult ühe partneriga paarisuhtes olemine on nii ajalooliselt kui ka tänapäeval inimkonnas ülimalt harvaesinev ja ebatavaline nähtus. Kõrvalekaldena normist võiks monogaamiat isegi ebanormaalseks või hälbeks nimetada, kui neil sõnadel poleks sedavõrd hukkamõistavt varjundit : ) Kuid tõepoolest - erinevalt üldlevinud arvamusest, ei viita järjest kasvav lahutuste, vabaabielude või vabasuhete arv mingisuguse ajaloolise ideaali kadumisele. Vastupidi, ühe partneriga terveks eluks abiellumine oli üksnes viktoriaanliku ajastu läänemaailma ajutine ja ebatavaline nähe, millega oli hõlmatud väga lühikeseks ajaks ainult väga väike osa inimkonnast. Selle nähtuse taandumine pole mitte ajaloolise korra lagunemine, vaid loomuliku olukorra taastumine.

Ka näiliselt paarisuhtes olevaid inimesi võib heal juhul nimetada ainult sotsiaalselt monogaamseteks. Avalikult on nad küll paarisuhtes, aga on täiesti tavaline, et lisaks oma nn ametlikule partnerile paarituvad nad varjatult samal ajal ka oma töökaaslaste, peretuttavate, endiste kallimate, juhukohtumistega jne. Sellest ei räägita, aga see on fakt.

Kui aga mingi ime läbi ollaksegi oma partnerile selles mõttes truu, et paarisuhte ajal paaritutakse ainult käesoleva paarisuhte partneriga, siis pole ka need inimesed ühe paarisuhte lõpetamise ja järgmise alustamise korral enam monogaamsed. Korraga ollakse ehk tõesti ühe partneriga, kuid kui järjestikuseid paarisuhteid ja seega ka partnereid on juba rohkem kui üks, siis pole tegemist enam monogaamiaga, vaid üksnes seeriamonogaamiaga.

Kui siia juurde lisada ka sotsiaalse või seeriamonogaamia tunnustele vastavate paarisuhete alustamisele eelnev nn deitimise periood, kus lühiajaliselt tutvutakse ja paaritutakse paljude erinevate inimestega, siis mis monogaamiast me üldse rääkida saame.

Ühesõnaga selge on see, et ajalooliselt ega ka tänases praktikas pole monogaamia kunagi olnud inimsuhete loomulik seisund. Kas sellest hoolimata võiks tegemist olla  mingi ideaaliga, mille poole viktoriaanliku ajastu kaugest kajast eksitatuna püüelda? Eks see jäägu igaühe enda otsustada.

Lisalugemist: http://qz.com/176136/what-if-the-purpose-of-love-is-to-get-us-out-of-relationships-not-into-them/

Noh, ja polegi kedagi valida

Noh, ja polegi kedagi valida.

Valiks hea meelega reformi, kui neil oleks mõni teine peaministrikandidaat (Paet, Pevkur või kasvõi ükskõik kumb Kallas) ning selge sõnum, et jokkimisega on edaspidi lõpp ja poliitmahhinaatoritele kilekoti- ja muude tagatoateenete eest ministriportfelle ei jagata.

Valiks isegi isamaad, kui ka neil oleks mõni teine peaministrikandidaat, aga paraku praeguse kandidaadi etteaste teede- ja sideministri rollis kohtus õigusvastaseks kuulutatud raudtee reisijateveo hävitajana ei kannata mingit kriitikat. Pealegi on ta korra juba selles rollis olnud ja mitte just kõige õnnestunumalt, seega teist korda enam ei tahaks.

Ainuke erakond, mille peaministrikandidaat on mulle igati sümpaatne, on sotsid, aga kui nad mul valimiskompassil koos EKREga eelviimasteks jäid ja ka muus osas maailmavaateliselt kõige kaugemad on (sotsiaaldemokraatia kõlab nagu ametiühingud, agressiivsed naisõiguslased ja multi-kulti pehmo-sotsialism, mille läbipõrumist on põhjamaade pealt hea vaadata), siis ei hakka ju ometi valima

No ja neljas on kesk, millega on asi väga lihtne. Rõivase pakkumisele Venemaa agressioon Ukraina vastu TV-otseetris selgesõnaliselt hukka mõista, vastas Savisaar, et "siin on igasugu küsimusi, mille üle võib vaielda ja pole siin mingit suurt sõda, aga selge on see, et toetada tuleb... eee... noh... (saatejuht sosistas "Merkelit?")... Merkelit ja Hollandit!". Saime aru.

Mis jääb alles? Mõni marginaalia esindaja, kelle peale kulutatud protestihääl raisku lasta? Esimest korda on tunne, et ei tahagi mitte kellegi poolt valida.

Lisaks "Mandariinidele" jäi Oscarist ilma teinegi tähelepanuväärne siitkandi film

Lugesin hiljuti, et kui draama ja komöödia elavad tänapäeval järjest jõudsamalt, siis tragöödia on kunstivormina sisuliselt kadunud. Põhjuseks olevat valgustusajastul aset leidnud determinismi ehk vaikiva saatusele alistumise asendumine optimismi ehk eneseusu ja veendumusega, et hea võidab ning küll kõik lõpuks hästi läheb.

Ju on valgustusajastu vähikäiku tegemas või mõnes maailmajaos suisa läbi saamas, sest pärast "Mandariinide" konkurendi "Leviathani" vaatamist ütleks, et kuuldused tragöödia surmast on tugevasti liialdatud.

See on justkui viimasel hetkel enne raudse eesriide taassulgumist läände putku pannud film, mis räägib ilma igasuguse ilustamiseta, kuivõrd trööstitu ja läbinisti korrumpeerunud see eluke mõnes emakese Venemaa mahajäänumas nurgakeses (ja mitte ainult) võib olla. Kuidas selline üldse nominendiks esitati, kui Venemaa Oscari-nominatsiooni komitee esimees Menshov (mh ise 1980 aasta võõrkeelse filmi Oscari võitja filmiga "Moskva pisaraid ei usu") on tänapäeval tulihingeline Putinist? Müstika, aga aasta hiljem (ehk praeguses järjest teravnevas Vene-Lääne vastasseisus) poleks seda ilmselt enam esitatud. Vähe sellest, aasta hiljem poleks sellist filmi Venemaal võibolla isegi enam teha olnud võimalik.

Vaatamata nominatsioonile, pole film senini Venemaal ekraanidele jõudnud. Formaalselt on põhjused juriidilised (vahepeal jõustus nn "keelepuhastusseadus", mille vastu see film nüüd eksib ja seetõttu ekraaniluba ei saa), aga sisuliselt on tegemist täpselt samasuguse süsteemipoolse ärategemisega, mille hammasrataste vahele jäävad sama filmi tegelaskujud. Väga meta ja väga masendav.

veel kaks filmi enne öiseid oscareid vaadatud

"birdman" - nauditav, kiire, nutikas, keeruliste pikkade võtete ja väga heade rollisooritustega siseringi nali. paraku see viimane ongi filmi achilleuse kand, sest kui siseringi naljana on mõistetav, miks filmitööstuse tegijad ise sellest vaimustuses on, siis tavavaataja jaoks, eriti kui filmis pidevalt kõlavad viited ja vihjed midagi väga ei ütle, võibolla mitte nii huvitav. kui lõpplahendus (või selle puudumine) välja arvata, siis vaieldamatult hea film, aga kas ka aasta filmi kandidatuuri vääriline? pigem mitte. intensiivsete rollisoorituste (eriti pea igale peategelastele võimaldatud tugev monoloog) ja operaatoritöö eest antud kandidatuurid on igati väljateenitud.

"foxcatcher" - kõikidest nähtud kandidaatfilmidest seni kõige suurem pettumus. pikk, veniv, lohisev ning igav, igav, igav. kahtlaselt naistetu ja lastetu, emakompleksidega ja sotsiaalselt oskamatu miljonär võtab töllakil mokaga maadleja enda tiiva alla ja muudkui soojendab ja soojendab teda seal. filmi ainuke väärtus - steve carrell pole vähimalgi määral äratuntav, aga püüda tema kehastatud tegelaskuju alt leida üles steve carrell pakub heal juhul pinget kaheks minutiks, aga mitte kaheks tunniks. kui tegemist poleks olnud aasta filmi kandidaadiga, siis oleksin selle juba esimese 45 minuti järel pooleli jätnud, aga nüüd ei jõudnud lihtsalt ära oodata, millal see lohisev passimine ükskord läbi saab. täiesti arusaamatu, kuidas või miks see tuim ja mannetu film tänavuste kandidaatfilmide muidu väga heasse seltskonda on sattunud.

"Welcome to the 87th Academy Awards!"

tonight's the night : )

seninähtutest arvan, et:

"the theory of everything" - suhtusin sügava skepsisega järjekordsesse "vaadake, kui tubli ja tark mees vaatamata oma haigusele" invafilmi, millised alati oscaritega üle puistatakse, aga asi oli oodatust tunduvalt parem. jah, saavutused ja haigus mängisid filmis küll rolli, aga ainult kõrvalosas ning point oli sootuks mujal. väga meeldiv üllatus. kõige tõenäolisem meespeaosa oscar ning asja eest.

"boyhood" - linklateri filmid (eriti "before..." triloogia) on mulle alati meeldinud. täiskasvanulikud suhte- ja suhtlemisfilmid. filmi väärtus seisneb eeskätt selles, et kergelt ebaõnnestuda võiv kontseptsioon on linklateril esiteks õnnestunult välja kukkunud ja meile pealekauba isegi hea filmi andnud. peaosalise noore täiskasvanu periood venis minu jaoks siiski liiga pikaks ja uitavaks ning kandidatuur peaks filmi jaoks seetõttu piisav olema.

"grand budapest hotel" - ilusad täiuslikus sümmeetrias kaadrid ning palju muigamapanevaid cameosid, aga kogu see värvilise tsirkuse moodi virr-varr aasta filmi kandidaadi mõõtu küll välja ei anna.

"whiplash" - pealtnäha lihtne film, aga JK Simmonsi sotsiopaadist muusikaõpetaja ja lihani verele trummi mängiva psühhootilise õpilase vägikaikavedu oli pinev ning ehk põnevamagi kulminatsiooniga, kui mõni tipptasemel action-thriller. JK Simmonsile loodan küll kõravlosa oscarit.

"gone girl" - fincher on olnud üks mu absoluutseid lemmikuid juba alates tema debüütfilmist ("alien 3" ning edasi "the game", "fight club", "the social network" jne). kandidatuure oleks võinud siit filmist tulla rohkemgi, aga rosamund pike'i jahedalt aristokraatlik kadunud abikaasa on kõikidest variantidest kindlasti kõige teenitum.

"mandariinid" - eesti filmi suhtes on mul samuti sügav skepsis. positiivsetest elamustest meenubki viimase kümne aasta jooksul nähtutest ainult ilmar raagi "klass", aga "mandariinid" võib sinna nüüd julgelt teiseks lisada. kaasahaarav, mõtlemapanev, samas tõsiselt põnevate momentidega ja oma lihtsuses ja tugevuses lõpuks ka läbiraputav - igati teenitud kandidatuur.

PS  olemata filmi näinud, loodan ma põrumist oma olemuselt padupatriootlikule, patoloogilise valetaja valedest kubiseva raamatu põhjal tehtud (http://mpmacting.com/blog/2014/7/19/truth-justice-and-the-curious-case-of-chris-kyle) ning tulihingelise vabariiklase eastwoodi poolt lavastatud (http://www.theguardian.com/film/2012/aug/31/clint-eastwood-chair-speech-romney) "american sniperile". nagu ütles twitteris michael moore: "snipers are not heroes. snipers are cowards". pole muidugi välistatud, et tegemist ongi hea filmiga ja ameerika lippude lehvides valitakse see ka aasta filmiks, aga sõnum ja positsioon, mida see film esindab, on liialt vastumeelsed. kui see film peakski käesoleval aastal võidutsema, siis seda enam loodan parima võõrfilmi oscarit muuhulgas "anti-american-sniperiks" nimetatud "mandariinidele". pöidlad pihku : )

Eesti Posti / Omniva järjekordne hinnatõus - nüüd aitab!

Läksin postkontorisse nimekasti pikendama.

"Kas te ikka teate, et aasta algusest on meil uus hinnakiri?"

Fine. Ilmselt tõsteti taas hindasid. Teame küll seda Eesti Posti. Palju siis hinnad siis sedapuhku tõusid? 15%? 30%? 50%?

"Seni maksis nimekasti üürimine 1.30 kuus. Uuest aastat maksab nimekasti üürimine 4 eurot kuus".

MIDA!!?! Ei, hinnad ei tõusnud 30% - hinnad tõusid KOLM KORDA! Kui seni maksis nimekasti üürimine aastas 15.60, siis jaanuarist alates tuleb aastas välja käia 48 eurot. Selle võiks lausa grammatikaõpikusse raiuda: "nahaalne, nahaalsem, Eesti Post".

Ma parem ei hakka meenutama. Seoses postkontorite massilise kinnipanekuga on üksikutes allesjäänud postkontorites järjekorrad kohati uksest välja. Lihtkirja saatmiseks tuleb nüüd oma ümbrikule teha alandav "pilukontroll", mille läbikukkumisel sunnitakse klienti kasutama neli korda kallimat postiautomaati. Sõltuvalt postkontorist saab mõni inimene oma nõudmiseni tellitud perioodika kätte MITU KUUD hiljem, kilest väljavõetult ning läbiloetult (ei käi Tartu kesklinna postkontori kohta, aga näiteks Tallinnas Lasnamäel on sellised...). Postiteenuse hinnatõus on viinud olukorrani, milles raamatu Suurbritanniast Eestisse saatmise postikulu on 5 eurot, kuid sama raamatu samas suunas tagasi saatmise postikulu on, whopaa - 20 eurot! Kas elame neli korda rikkamalt, kui maailma ühes juhtivas tööstusriigis ning ühtlasi postmargi ja postiteenuse sünnimaal Suurbritannias? Kas Eesti Post pakub neli korda paremat teenust, kui maailma esimene ning auväärseim postiteenistus Royal Mail? Lubage naerda.

Aga ei. Mulle aitab. Aeg on sellele ülbele monopolimonstrumile vastulöök anda ja nagu AirBNB hotellinduses ja Über taksonduses on tõestanud, siis on selleks üks paremaid võimalusi nn "sharing economy". Seoses sellega annangi oma nimekasti soovijatele allüürile hinnaga 1 euro kuus. Jah, sama teenus, aga neli korda odavamalt. Teoreetiliselt peaks isegi mugavam olema, kui ise täishinna eest eraldi nimekasti üürida, sest kuna käin postkontoris 2-3 korda nädalas, siis teavitan ise, kui kellelegi mõni saadetis on tulnud.

Kui tekib küsimus, miks peaks keegi üldse tahtma nimekasti üürida, siis siin mõned põhjused, miks olen ise seda teenust juba aastaid kasutanud:

- Kogu post tuleb ühele kindlale aadressile ning on seal alati hoiul sõltumata sellest, kas reisid, oled Eestist eemal vms.

- Kodusele aadressile saadetud posti pääsevad näppima ka naabrid, külalised või pereliikmed, aga nimekasti aadressile saadetud paki saab kätte ainult adressaat. Nimekasti kasutamise korral ei pea sa kunagi muretsema, et su post võiks postkastis seistes rikutud saada või sealt sootuks kaduma minna, sest erinevalt tavalisest postkastist, on postkontori spetsiaalses ruumis asuv privaatne ning lukustatav nimekast alati kaitstud ilmastiku, varaste või muidu uudishimulike silmade eest.

- Kodusele aadressile asju tellides peaksid sealt ära kolides muutma oma postiaadressi lugematutes erinevates kohtades (perioodika kojukanne, Aliexpress, Paypal, eBay, maksmiseks kasutatavate krediitkaartide aadressid jne), samas kui nimekasti kasutamise korral saad oma postiaadressi sõltumata oma koduse aadressi muutumisest igal pool alati samaks jätta. Ühtlasi ei pea sa nimekasti kasutamise korral kunagi muretsema, et pärast kolimist mõni oluline kaup või teade sulle kogemata mõnel su vanal postiaadressil saadetakse, kust sa seda enam kätte ei saaks.

Üks kuu 1 eur, terve aasta 10 eur. Kellel huvi, siis kirja võib mulle postkasti saata.

PS  Hinnatõusu vabanduseks öeldi, et postkontor on üüripinnal ja kuna üürid on nii kallid, siis seetõttu peab postiteenuse hindasid tõstma. Eesti Postil oli Tartu kesklinnas ilus, suur ja ruumikas spetsiaalselt selleks tarbeks ehitatud maja. Kes käskis siis selle maha müüa ja selle asemel mingile igerikule kalli hinnaga üüripinnale kolida? Maja müüdi pealegi Skypele maha ja ilmselt mitte väikese raha eest, nii et maja müügist saadud rahast peaks küll ilusti piisama selle praeguse kribula üüripinna üüri tasumiseks vähemalt järgmiseks sajaks aastaks ette.