Raamat "Võsu rahvas ja tema lugu"

Võsu rahvas ja tema lugu by Mari-Anne Heljas

My rating: 4 of 5 stars


Kodulooraamat Võsust ja tema elanikest. Ise Võsu lähistel lapsest saati suvitanuna soovisin selle kena koha ajaloo kohta veidi rohkem teada saada, iseäranis viimase poole sajandi jooksul toimunu kohta. Paraku viimaseid ootusi raamat ei täitnud, sest on kirjutatud Võsu püsielaniku seisukohalt ning kui esimese Eesti Vabariigi aegsetel suvitajatetel paari lausega isegi peatutakse, siis nõukogude ajal Võsul suvitanuid (kelle hulgas olid näiteks ka Georg Ots, Mikk Mikiver jt) ei mainita isegi mitte poole sõnaga. Seega kes soovib Võsu kaasaegsema arengu kohta raamatust midagi teada saada, peab paraku pettuma, sest raamatu kronoloogia lõpeb sisuliselt Hrushtshovi sula alguse ja Siberis veel ellu jäänud küüditatute naasmisega.

Küll aga pakub raamat kodukanditeadmistele täiendust teise nurga alt, sest lugeja silme ees rulluvad lahti ootamatult traagilised saatused ja purunenud elud, osalt tingituna rannarahva niigi raskest ja ohtlikust mereäärsest elust, aga eeskätt Teisele maailmasõjale vahetult eelnenud ja järgnenud sündmustest. Sellel pöördelisel ajal küüditatute, surnute ja tapetute arvukus ja nende lood Võsul on suisa ehmatavad. Tegelikult tabasid taolised saatuselöögid sel ajal muidugi kogu Eestit ning ühe paikkonna tragöödiad on heaks kainestavaks meeldetuletuseks tollal kõikjal toimunu kohta. Iseäranis on selline meeldetuletus vajalik tänapäevase hiiliva punase revanshismi tingimustes, kus mõningate avalike arvajate arvates polnudki meie vahepealne okupatsioon teab mis halb (ja veel mõne arvates polnud isegi mingit okupatsiooni!). Taolistele ignorantsetele ajalooeitajatele või suisa pahatahtlikele võltsijatele tuleks Võsu kodulooraamatu traagilised lood kasvõi kohustuslikuks harivaks lugemiseks anda.

Niisiis Võsul sündinute jaoks on raamatu väärtus eeskätt kodulooline, sest järjepanu peatutakse paljudel taludel ning sealsetel perekonnaliinidel ja sugulussuhetel, aga ülejäänute jaoks on loetu hoiatavaks meeldetuletuseks veel alles hiljuti paljusid meie esivanemaid ja kaasmaalasi tabanud tragöödiate osas.



View all my reviews

Teise Brexiti referendumi võimalikkusest

- Cameron on öelnud, et teist referendumit ei tule, seega nüüd oleks keeruline teist referendumit korraldama hakata. Samas - kuna Cameron lahkub ametist ja võtab kogu vastutuse selle fiasko eest, siis võib teise referendumi mittekorraldamise lubaduse siduda üksnes Cameroni isikuga, seega tema võimaliku järeltulija jaoks see lubadus siduv enam pole.

- Suur hulk on neid vastuhääletanuid, kes põhimõtteliselt ei adunud, et tegemist pole rahuolematuse ülesnäitamisega valitsusele, vaid siduva otsusega lahkuda euroliidust, samuti polnud neil arusaama, mida see sisuliselt tähendab. Paljud vastuhääletanud hääletasid kindlas teadmises, et poolthääled niikuinii võidavad, seega sooviti üksnes oma protestihäält kuuldavaks teha. Samasuguses poolthääletamise kindla võidu usus jätsid paljud poolt hääletajad üldse hääletamata. Asjaolu, et mõned vastuhääled anti ka vastupropaganda nüüdseks valeks osutunud väidete tõttu, on siin isegi väheoluline.

- Uue referendumi korraldamiseks koguvad allkirju nii poolt hääletanud, poolt hääletamata jätnud, üksnes valitsuse vastu protestimiseks hääletanud, kes ei arvanud, et nende hääled võidavad või ei saanud aru, mida nende vastuhääl tegelikult tähendab, ning valeks osutunud väidete põhjal vastu hääletanud, kes soovivad oma valikut nüüd muuta. Kogutud allkirjade maht võib osutuda märkimisväärseks.

- Nigel Farage on poolteist kuud tagasi öelnud, et napi 52-48 poolthäälte võidu korral asuvad nad tulemust kindlasti vaidlustama ning uue referendumi korraldamist nõudma, seega puudub taolise napi tulemuse korral uue referendumi korraldamise vastu olemiseks moraalne õigus ka vastuhääletajate leeril (siinkohal pole isegi oluline, et uut referendumit oleks nõudma hakatud üksnes poolthäälte võidu korral).

- Ülaltoodust lähtuvalt on olemas kõik eeldused uue referendumi korraldamiseks ning nüüd jääb lõplik valik sõltuma Cameroni järeltulijast. Samas siin näengi ma kõige suuremat komistuskivi, sest esiteks peetakse kõige tõenäolisemaks järeltulijaks Boris Johnsonit ja teiseks pole just eriti tõenäoline, et eurovastane Johnson uue referendumi korraldamise oma südameasjaks võtaks. Kui aga järeltulijaks peaks saama keegi teine, siis "you never know".

Vigade (ka rumalate) parandamine peaks siiski alati võimalik olema. Kuna kõigile peaks olema selgeks saanud, et esiteks tuleb hääletama minna, teiseks ei tohi oma häält juhusliku meeleolu ajel raisata ja kolmandaks ollakse aru saanud, mis küsimuses tegelikult üldse hääletatakse, siis poleks teises voorus vaja isegi mingit 75% osalusmäära või 60% poolt- või vastuhääli. See tulemus, mis teisel korral saadakse, peakski olema see õigeim võimalik ja olgu selleks või 0,1% poolt- või vastuhääle võit, sellega peakski asi lõplikult otsustatud olema. Pärast väikest eelnevat koperdamist : )

Hollywood ja žanrifilm

Nii, sain nüüd hilinenult valmis oma esimese kodutöö aines "Hollywood ja žanrifilm". Jep, Tartu Ülikoolis on ka sellised mõnusad ained ja nende eest antakse isegi suisa ainepunkte. Kuna töö esitamise tähtaeg oli ajal, mil ma polnud isegi Eestis, siis pole ilmselt karta, et keegi selle pealt miskit maha vehiks ja seega võib selle muretult ka netti riputada.

Vastata tuli kolmele küsimusele.

1. Millal vaatasite viimati mõnd Hollywoodi filmi? Kui tihti vaatate filme ja kus (kino, TV, dvd,  arvuti)?
2. Kuidas valite filme vaatamiseks (ajakirjanduse tutvustused, interneti info, sõprade kommentaarid,  muudel kaalutlustel - nimetage need)?
3. Miks vaatate Hollywoodi filme? Mis neis meeldib, kas on ka midagi, mis ei meeldi?

Sellega seoses meenub, et peaks oma lauaarvuti korda tegema ning üle pika aja filmika tegema. Aga nüüd siis kodutöö.


"Viimati vaatasin Hollywoodi filmitoodangu alla kategoriseeruvat filmi Tartu kinos "Ekraan" ja juhtumisi just päev enne käesoleva töö kirjutamist. Filmiks oli "Marslane" ning vaadatud sai selle 3D versiooni. Kinos käin siiski harva, heal juhul mõne korra aastas ning ainult iseäranis soodsate piletihindade puhul (minu hinnangul pole Eesti kinopiletite hinnad vastavuses siinse ülejäänud elustandardiga).

Hollywoodi filmide vaatamisega alustasin kunagi televiisorist Soome telekanalite vahendusel ajal, mil Hollywoodi toodangut kohalikud telekanalid veel üldse ei näidanudki. Hiljem liikus eelistus vabalt valitava vaatamisaja, uusima valiku kättesaadavuse ning reklaamide puudumise tõttu arvuti peale, mis on ka praeguseks jäänud põhiliseks filmide vaatamise vahendiks.

Esimese DivX formaadis filmi vaatasin arvutis aastal 2000 ning selleks oli väikese-eelarveline kultusõudusfilm "The Cube", mis Kanada toodanguna Hollywoodi alla ei kvalifitseerugi. Aastal 2001 vaatasin arvutis esimese DVD filmi, milleks oli juba Hollywoodi toodanguks olev kergete õudussugemetega psühholoogiline põnevik "The Sphere". Tookord oli arvutist DVD vaatamine sedavõrd erakordne sündmus, et selleks puhuks sai isegi  sõbrad külla kutsutud, aga film ise paraku, vaatamata tollaste tippnimede osalemisele (Dustin Hoffman, Samuel L. Jackson, Sharon Stone), erilist elamust ei pakkunud.

Pärast mõningat küllastumist filmide vaatamisest tegin filmides mitemaastase vaheaja kuni BlueRay formaadi tulekuni, misjärel parem tehniline kvaliteet äratas taas huvi filme vaadata. Viimasel ajal kahjuks on filmide vaatamiseks taas vähem aega jäänud. Sellest hoolimata on mul vaatamist ootamas oma sadakond BlueRay formaadis filmi, nende hulgas nii uuemaid kassahitte kui ka klassikalisi tippteoseid. Viimasel ajal on neile lisandunud ka mõnikümmend 3D formaadis filmi ning selleks puhuks olen isegi eraldi 3D ekraani soetanud, aga vaatamata väga heale kogemusele (kuulun ilmselt vähemuses olevate 3D pildi austajate hulka), olen soetatud tehnikat sihipäraselt kasutanud ainult mõnel korral.

Kui varasemalt tegin vaatamisotsuse paljuski reklaamtreilerite põhjal, siis nüüdseks olen sellest valikumeetodist loobunud. Põhjuseid on peamiselt kaks. Esiteks osutusid liialt paljud treilerid eksitavateks. Näidati stseene ja kasutati muusikat, mida filmis hiljem polnudki või lõigati treileri jaoks stseenid kokku selliselt, mis jätsid nii filmi tegevustikust, süzheest ja halvematel juhtudel isegi zhanrikuuluvusest täiesti vale mulje. Teiseks kadusid treilerite mõjul paljude filmide olemuslikud üllatusmomendid, olgu nendeks siis kasutatud tegelaskujud, eeldatavad süzheearengud või isegi kaastegevad tuntud näitlejad.

Praeguseks on valikukriteeriumideks jäänud kaks põhilist ning kaks toetavat. Esimeseks põhiliseks valikukriteeriumiks on sünopsis ehk paarilauseline probleemi- või teemasõnastus. Mingis mõttes muidugi kahetsusväärne, et paljuski on viimase aja Hollywoodi filmitoodang muutunud selliseks, et peaaegu iga filmi kirjeldamiseks piisab paarist või mõnel juhul isegi ühest lausest. Teisalt teeb see võimaluste vahel valimise lihtsamaks ning kui sünopsis tundub huvipakkuv, siis järgmiseks vaatan ma IMDB veebilehe kasutajate keskmist koondhinnet, mis kümne palli süsteemis ei tohiks olla väiksem kui "6". Minu kogemuses on see piiriks, millest allapoole jääv keskmine hinne ei tee minu jaoks filmi nauditavaks isegi juhul, kui kõik muud kriteeriumid (zhanr, sünopsis, rezhissöör, näitlejad) peaksid justkui sobilikud.

Juhul, kui sünopsise ja keskmise hinde põhjal otsuse langetamine veel ei õnnestu, siis kaheks järgmiseks abistavaks kriteeriumiks on rezhissööri ning peaosatäitjate nimed. Ajapikku on mul välja kujunenud teatud rezhissöörid, kelle filme püüan siiski alati vaadata ning lisaks ka mõningaid näitlejad, kes on oma senise tööga näidanud, et nad lihtsalt ei lase oma nime mingist kunstilisest tasemest allapoole jäävate filmidega siduda.

Zhanr minu jaoks tavaliselt määravat rolli ei oma ning üksnes õudusfilme olen viimasel ajal teadlikumalt vältima hakanud (leian, et iga kogemus, isegi kui see on üksnes kujuteldav, mõjutab mingil määral inimest ja tema psüühikat ning õudusfilmide pakutav kogemus ei mõjuta inimest kindlasti mitte paremas suunas). Filmiuudiseid ma aktiivelt ei jälgi, arvustusi ei loe ning sõprade soovitustele erilist rõhku ei pane. Viimased kaks kinofilmi saidki valitud selle põhjal, et vaatamata absoluutsele minupoolsele meediablokaadile jõudis info nende filmide märkimisväärsusest siiski mingil moel minuni ning kummalgi juhul ei pidanud ma valikus pettuma. Viimane oli juba nimetatud "Martian" ja sellele eelnev oli käesoleva aasta alguses nähtud "Interstellar", mille kohta värske emotsiooni mõjul kirjutasin tookord sotsiaalmeedias järgmist:

" "2001: Space Odyssey" finally has a worthy successor. Kubrick couldn't quite tie it together, but Nolan finally made it happen. This is why I watch movies. This makes it all worthwhile. The movie may not be for everyone, but I have a strong bias for science (fiction), including relativity, interstellar travel, timetravel, black holes and wormholes, so consequently my mind was thoroughly blown."

Ülaltoodud lõigus on ka riivamisi mainitud, miks ma üldse filme vaatan. Ma tahan, et mind positiivselt jahmatataks, üllatataks, emotsionaalses plaanis kaasa viidaks, nii et kananahk ihul ja kuklakarvad turris ning et filmi lõppedes oleks mul silmad ja suu vaimustusest sümboolselt või ka reaalaselt pärani. Juhtub seda paraku muidugi harva, aga kõik need üksikud korrad, mil see on juhtunud, kaaluvad üles kõik need lugematud korrad, mil see pole lihtsalt juhtumata jäänud, vaid mul on suisa raisatud ajast kahju takkajärgi kahju olnud. Hollywoodi film on muidugi maailma filmitootmise absoluutne tipptase ning kuna sealsest toodangust on kõige enam lootust loodetud emotsiooni saada, siis loomulikult on Hollywoodi või üldse laiemalt USA toodang minu esimene filmieelistus."

Delfi: "Tere tulemast tagasi ENSVsse!"

Delfi esilehe seitsme esimese uudise hulgas on viis pagulasteemalist uudist. Kas keegi tabab ära, mis on neil kõigil ühist?
.
.
.
.
.
Õige, erinevalt kõikidest ülejäänud uudistest, pole kommenteerimise lipulaeva Delfi portaalis neist ühtegi võimalik enam kommenteerida.

Häbi on vaadata, kuidas Delfi, mis omal ajal rajati kollektiivse arutelu portaalina, milles kommenteerimisvõimalus oli alati kesksel kohal ning mis veel alles hiljuti läks kommenteerimis- ja sõnavabadust kaitstes suisa Euroopa Inimõiguste Kohtusse välja, on järsku vahetanud poolt ning kehtestanud tsensuuri hetkel, mil arutelu ja mõttevahetus on ühiskonnas just iseäranis oluliseks muutunud. Jääb mulje, et kommentaariumis kajastuv rahva ilmse enamuse meelsus muutus väikesele vastupidisel seisukohal olevale kildkonnale sedavõrd ebamugavaks, et asi otsustati lõpuks nõukoguliku keelame-ära ja paneme-kinni meetodiga "lahendada".

Selle asemel käib hommikust õhtuni kohustuslikus korras internatsionalismi propaganda, milles meile järjepanu uusi vennasrahvaid tutvustatakse ja neid meile vägisi armsaks püütakse teha. Täpselt samamoodi, nagu see nõukogude taktikepi all kunagises ENSVs toimus, aga olen sellises Eestis elanud ja võin kinnitada, et uuesti sellises Eestis tõepoolest enam elada ei tahaks.

Rõõmsa õhinaga saabuvaid pagulasi oodates

Tundub, nagu poleks pagulaste osas enam isegi küsimust "kas", vaid üksnes "millal" ja "kui palju". Olgu siis nii. Minu poolest olgu nad teretulnud ja mina tutvuks saabuvate pagulastega heal meelel ning esimesel võimalusel. Täiesti siiralt. Pidutseks ja võimalusel ka sõbruneks, miks mitte.

Aga seletaks neile ka seda, milline on nende Eestisse saabumise foon ja miks see selline on. Et ülejäänud samast piirkonnast pärit immigrandid ja pagulased üle Euroopa on loonud kuvandi, nagu oleks paremal juhul tegemist ainult toetustest elatuvate logelejate ja kohalikke tavasid mitte millekski pidavate getostujatega, kes hakkavad massiliselt oma kodukandist samasuguseid logelejatest sugulasi importima, aga halvemal juhul ka shariaadi kehtestamist nõudvate ja oma lapsi indoktrineerivate äärmusradikaalsete islamistide, oma naisi rõhuvate shovinistide, kriminogeensust tõstvate kriminaalide ja terrorismi toetavate jihadistidega.

Kuid seletaks ka seda, et neil endil on võimalus seda kuvandit muuta, näidates oma positiivse eeskujuga, et see kõik ei vasta absoluutselt tõele - et nad austavad kohalikke tavasid ja kombeid ning täidavad Eestis kehtivaid seadusi, et nad õpivad ära kohaliku keele, austavad naiste õigusi, koolitavad oma lapsi Eesti haridussüsteemis ja Eesti keeles, mõistavad üheselt ja selgelt hukka islami äärmusluse ja sellega seotud terrorismi, omandavad mõnel erialal töötamiseks vajaliku oskusteabe ja asuvad sellel tööle ja ei elatu üksnes toetustest või suisa kriminaalsest tulust.

Kui tulevad viimati nimetatud pagulased, siis poleks mul mitmekesisema ning multikultuurse Eesti vastu mitte midagi. Kui aga ajapikku selgub, et tegelikult saabusid ka mõned esimeses loetelus nimetatud, siis peaks olema meie kõigi ühine kohus teha kõik meist olenev, et sellised inimesed siin esiteks ei juurduks, teiseks kiiremas korras Eestist välja saadetaks ning kolmandaks, et ühtegi sellist siia rohkem ei pääseks.

Olen kindel, et nii mõnigi paadunud multi-kulti peab ka seda ksenofoobiaks ja sallimatuseks, aga kui sallimatus shovinistide, kriminaalide ja terroristide vastu teeb mind ksenofoobiks, siis võib seda ainult komplimendina võtta. Tegelikult peaks häbenema hoopis need, kes taolist seltskonda sallivuse, hoolivuse ja tolerantsuse sildi all juba ette poputada püüavad. Ausõna - häbi teile!

Pagulaskvootide sildi all istutatakse Eestisse islamistlikku vähkkasvajat

Või et 326 väljaspool ELi asuva põgenikelaagri elaniku ümberasustamiseks Eestisse annab EL 50 miljonit eurot ja juba ennast ebaseaduslikult üle piiri ELi smugeldanud teadmata koguses illegaali ümberpaigutamiseks Eestisse veel 89 miljonit eurot? See on nüüd küll raha, mis tuleks sirge seljaga tagasi lükata. Tõesõna, enne olen nõus kartulikoori sööma, kui rahulikult pealt vaatama, kuidas islamistlik vähkkasvaja vaatamata siinse rahva täiesti ilmselgele vastuseisule siia idanema istutatakse.

Nagu teiste riikide kogemus on liigagi selgelt näidanud - piisab vaid mõne taolise vaimses keskajas elava nn põgeniku vastu võtmisest, kui toimub demograafiline plahvatus (millele hakkavad halvemal juhul järgnema ka reaalsed plahvatused), sest ühtäkki tekib neil kuskil seal Süürias ja Liibüas lugematu kogus kõikvõimalikke sugulasi, kes kõik peavad saama "perega koos elada", rääkimata täistempos laste sünnitamisest ja järjest laienevates getodes elamisest, kus Eesti seadused ei kehti ja kus Eesti keelt sõnagi ei osata, sest seal kehtib ainult shariaat ning lugeda sobib ainult Koraani. Peagi on kohal ka ISISe värbajad ja poolehoidjad ning siis saame nendesamade toetusrahade eest kasvatada üles uue põlvkonna Youtube's peade mahalõikajaid.

See on hullem, kui halb unenägu, sest see tundub olevat lähituleviku reaalsus - juhul, kui kohalik rahvas ennast kokku ei võta ning oma kodumaa, elupaiga, kultuuri, rahvuse ja tuleviku kaitseks midagi otsustavalt ette ei võta. Sõjalistes õppustes valmistutakse ennast küll idanaabri eest kaitsma, aga tundub, et tegelik rünne tuleb praegu hoopis selja tagant.

Miks eelistada e-lugerit raamatule või isegi tahvelarvutile?

Miks e-lugerit raamatule eelistada? Lühidalt pole lugemismugavused lihtsalt võrreldavad.

Kõigepealt toimub raamatuga alati mingi maadlus. Lauale panna ei saa, et lugemise ajal kasvõi rahulikult einestada, sest teise käega peab pidevalt õiget lehte lahti hoidma ja sõltuvalt raamatust ka keskelt pidevalt kangutama, et plaksti kinni ei lendaks. Selili lugeda normaalselt ka ei saa - jälle üks maadlemine ja kahe käega lahti hoidmine, lisaks pidev akna või lambi suunas sättimine. Kuna raamatulehed on pahatihti kaardus, siis väsivad silmad kiiremini, kuna pidevalt peab fokusseerima küll lähemale, küll kaugemale. Hämaras-pimedas lugemise võib üldse ära unustada, kui näiteks ei soovi teisi samas ruumis olijaid oma lambiga segada või lambi kasutamise võimalus sootuks puudub (tasku- või otsmikulambiga lugemine on ikkagi suht desperate ja ütlemata ebamugav). Autos-bussis lugemine jääb samuti ära, sest varem või hiljem hakkab süda läikima.

Samal ajal lugeril on alati õige leht lahti, seisab ise rahulikult laual, selili lugedes on kergem hoida kui enamus raamatuid, hämaras-pimedas lugemine pole taustavalgustuse tõttu probleem (ei sega teisi ning samas pole endal vaja piinelda ebaühtlase lisavalguse sättimise-hoidmisega), tekst on ühel tasapinnal ja pole vaja pidevalt lähemale-kaugemale fokusseerida ning autos-bussis pole erinevalt paberraamatust mul lugeri lugemisest veel kordagi paha hakanud. Elektroonilistest eelistest (Pocketiga artiklite salvestamine veebist, praktiliselt piiramatu koguse raamatute kaasaskandmine ilma lisaraskust tekitamata, sisseehitatud sõnaraamatud ja sõnadefinitsioonid, tekstiotsing teksti sees jne) pole mõtet rääkima hakatagi.

Kui tahvelarvutiga võrrelda (minu puhul siis iPad Mini Retinaga), siis tahvelarvuti taustavalgustus lööb hilisõhtusel lugemisel segamini unerezhiimi isegi kõige väiksema ereduse korral (lugeri valgustus on palju pehmem ning unesõbralikum); tahvliga saab heal juhul ilma laadimata lugeda vaid mõned päevad, samas kui luger töötab rahulikult nädalaid; isegi kõige kergemad tahvelarvutid on lugeritest oluliselt raskemad; isegi Retina ekraanide lugemismugavus ja ekraanitihedus pole sama head, kui lugeritel, mida võib tõesti võrrelda paberile trükitud tekstida. Lisaks oluliselt vähem kiusatusi lugeril mingeid kõrvalisi asju tegema hakata (puuduvad nii võimalused kui ka segavad notificationid) ning seeläbi parem keskendumine.

Leedo vs Delfi kohtuasi kui Riigikohtu üks kahetsusvääremaid apsakaid

Sedapuhku pean küll jääma seisukohale, et Leedo vs Delfi (ja hilisemalt Delfi vs Eesti riik) kohtuasjas on vea teinud nii maakohus, ringkonnakohus, kui ka austet Riigikohus ja tagatippu ka Euroopa Inimõiguste Kohus. Seda seisukohta pole suutnud muuta ei kohtuotsuste lugemine ega ka ärasolvatud praamiparun Leedot esindavate advokaadihärrade sõnavõtud. Seletada ei oska seda enneolematut apskat millegi muuga, kui asjaoluga, et kohtunikupukis istuvate härraste ja prouaste jaoks on internet koos oma kommentaariumidega midagi uut, võõrast ja hirmuäratavat - eriti veel siis, kui hagejapool laseb paberil välja mõned kõige räigemad anonüümsed sõnavõtud ja suskab need hirmsad printerimusta mittekannatavad kommentaarid kohtunikele nina alla.

See ei tähenda seda, et igaüks võiks netis lällata ja pritsida, mis sülg suhu toob. Küll aga tähendab see seda, et olulisi otsuseid tegevad ametimehed võiksid ennast vaidlusaluste küsimustega enne otsuste tegemist veidi paremini kurssi viia ja mh mõista, kas ja kuivõrd sobib traditsioonilise füüsilise maailma mõõdupuuga mõõta uuenduslikus virtuaalses maailmas toimuvat. Paraku jäi kodutöö tegemata ja tulemuseks on tuumapommiga sääse pihta lajatamine.

Ei tea öelda, kas ja mil määral oleks ka kostja ehk Delfi esindajad pidanud kohtunikele asjad arusaadavamaks nämmutama, kuigi tegemist oli ilmselgelt oma ala asjatundjatega. Aga võibolla sinna ongi koer maetud - hagejad vajutasid kohtunike jaoks arusaadavaid traditsioonilise solvumise (st au ja väärikuse riivamise) nupukesi, samal ajal kui kostjate jutt sellest, kuidas asjad virtuaalmaailmas tänapäeval tegelikult on, jäi IT-kaugete kohtunike jaoks võõraks ja arusaamatuks. Kahju küll, aga selle tulemusena kokkukeedetud supikest peame me nüüd kollektiivselt (ja võibolla suisa üle-Euroopaliselt) veel tükk aega helpima.


Lisalugemist:

http://kes-kus.ee/huvasti-sonavabadus/

http://ee.triniti.ee/archives/3381

Monogaamiat pole olemas

Tegelik monogaamia ehk kogu elu ainult ühe partneriga paarisuhtes olemine on nii ajalooliselt kui ka tänapäeval inimkonnas ülimalt harvaesinev ja ebatavaline nähtus. Kõrvalekaldena normist võiks monogaamiat isegi ebanormaalseks või hälbeks nimetada, kui neil sõnadel poleks sedavõrd hukkamõistavt varjundit : ) Kuid tõepoolest - erinevalt üldlevinud arvamusest, ei viita järjest kasvav lahutuste, vabaabielude või vabasuhete arv mingisuguse ajaloolise ideaali kadumisele. Vastupidi, ühe partneriga terveks eluks abiellumine oli üksnes viktoriaanliku ajastu läänemaailma ajutine ja ebatavaline nähe, millega oli hõlmatud väga lühikeseks ajaks ainult väga väike osa inimkonnast. Selle nähtuse taandumine pole mitte ajaloolise korra lagunemine, vaid loomuliku olukorra taastumine.

Ka näiliselt paarisuhtes olevaid inimesi võib heal juhul nimetada ainult sotsiaalselt monogaamseteks. Avalikult on nad küll paarisuhtes, aga on täiesti tavaline, et lisaks oma nn ametlikule partnerile paarituvad nad varjatult samal ajal ka oma töökaaslaste, peretuttavate, endiste kallimate, juhukohtumistega jne. Sellest ei räägita, aga see on fakt.

Kui aga mingi ime läbi ollaksegi oma partnerile selles mõttes truu, et paarisuhte ajal paaritutakse ainult käesoleva paarisuhte partneriga, siis pole ka need inimesed ühe paarisuhte lõpetamise ja järgmise alustamise korral enam monogaamsed. Korraga ollakse ehk tõesti ühe partneriga, kuid kui järjestikuseid paarisuhteid ja seega ka partnereid on juba rohkem kui üks, siis pole tegemist enam monogaamiaga, vaid üksnes seeriamonogaamiaga.

Kui siia juurde lisada ka sotsiaalse või seeriamonogaamia tunnustele vastavate paarisuhete alustamisele eelnev nn deitimise periood, kus lühiajaliselt tutvutakse ja paaritutakse paljude erinevate inimestega, siis mis monogaamiast me üldse rääkida saame.

Ühesõnaga selge on see, et ajalooliselt ega ka tänases praktikas pole monogaamia kunagi olnud inimsuhete loomulik seisund. Kas sellest hoolimata võiks tegemist olla  mingi ideaaliga, mille poole viktoriaanliku ajastu kaugest kajast eksitatuna püüelda? Eks see jäägu igaühe enda otsustada.

Lisalugemist: http://qz.com/176136/what-if-the-purpose-of-love-is-to-get-us-out-of-relationships-not-into-them/

Noh, ja polegi kedagi valida

Noh, ja polegi kedagi valida.

Valiks hea meelega reformi, kui neil oleks mõni teine peaministrikandidaat (Paet, Pevkur või kasvõi ükskõik kumb Kallas) ning selge sõnum, et jokkimisega on edaspidi lõpp ja poliitmahhinaatoritele kilekoti- ja muude tagatoateenete eest ministriportfelle ei jagata.

Valiks isegi isamaad, kui ka neil oleks mõni teine peaministrikandidaat, aga paraku praeguse kandidaadi etteaste teede- ja sideministri rollis kohtus õigusvastaseks kuulutatud raudtee reisijateveo hävitajana ei kannata mingit kriitikat. Pealegi on ta korra juba selles rollis olnud ja mitte just kõige õnnestunumalt, seega teist korda enam ei tahaks.

Ainuke erakond, mille peaministrikandidaat on mulle igati sümpaatne, on sotsid, aga kui nad mul valimiskompassil koos EKREga eelviimasteks jäid ja ka muus osas maailmavaateliselt kõige kaugemad on (sotsiaaldemokraatia kõlab nagu ametiühingud, agressiivsed naisõiguslased ja multi-kulti pehmo-sotsialism, mille läbipõrumist on põhjamaade pealt hea vaadata), siis ei hakka ju ometi valima

No ja neljas on kesk, millega on asi väga lihtne. Rõivase pakkumisele Venemaa agressioon Ukraina vastu TV-otseetris selgesõnaliselt hukka mõista, vastas Savisaar, et "siin on igasugu küsimusi, mille üle võib vaielda ja pole siin mingit suurt sõda, aga selge on see, et toetada tuleb... eee... noh... (saatejuht sosistas "Merkelit?")... Merkelit ja Hollandit!". Saime aru.

Mis jääb alles? Mõni marginaalia esindaja, kelle peale kulutatud protestihääl raisku lasta? Esimest korda on tunne, et ei tahagi mitte kellegi poolt valida.

Lisaks "Mandariinidele" jäi Oscarist ilma teinegi tähelepanuväärne siitkandi film

Lugesin hiljuti, et kui draama ja komöödia elavad tänapäeval järjest jõudsamalt, siis tragöödia on kunstivormina sisuliselt kadunud. Põhjuseks olevat valgustusajastul aset leidnud determinismi ehk vaikiva saatusele alistumise asendumine optimismi ehk eneseusu ja veendumusega, et hea võidab ning küll kõik lõpuks hästi läheb.

Ju on valgustusajastu vähikäiku tegemas või mõnes maailmajaos suisa läbi saamas, sest pärast "Mandariinide" konkurendi "Leviathani" vaatamist ütleks, et kuuldused tragöödia surmast on tugevasti liialdatud.

See on justkui viimasel hetkel enne raudse eesriide taassulgumist läände putku pannud film, mis räägib ilma igasuguse ilustamiseta, kuivõrd trööstitu ja läbinisti korrumpeerunud see eluke mõnes emakese Venemaa mahajäänumas nurgakeses (ja mitte ainult) võib olla. Kuidas selline üldse nominendiks esitati, kui Venemaa Oscari-nominatsiooni komitee esimees Menshov (mh ise 1980 aasta võõrkeelse filmi Oscari võitja filmiga "Moskva pisaraid ei usu") on tänapäeval tulihingeline Putinist? Müstika, aga aasta hiljem (ehk praeguses järjest teravnevas Vene-Lääne vastasseisus) poleks seda ilmselt enam esitatud. Vähe sellest, aasta hiljem poleks sellist filmi Venemaal võibolla isegi enam teha olnud võimalik.

Vaatamata nominatsioonile, pole film senini Venemaal ekraanidele jõudnud. Formaalselt on põhjused juriidilised (vahepeal jõustus nn "keelepuhastusseadus", mille vastu see film nüüd eksib ja seetõttu ekraaniluba ei saa), aga sisuliselt on tegemist täpselt samasuguse süsteemipoolse ärategemisega, mille hammasrataste vahele jäävad sama filmi tegelaskujud. Väga meta ja väga masendav.

veel kaks filmi enne öiseid oscareid vaadatud

"birdman" - nauditav, kiire, nutikas, keeruliste pikkade võtete ja väga heade rollisooritustega siseringi nali. paraku see viimane ongi filmi achilleuse kand, sest kui siseringi naljana on mõistetav, miks filmitööstuse tegijad ise sellest vaimustuses on, siis tavavaataja jaoks, eriti kui filmis pidevalt kõlavad viited ja vihjed midagi väga ei ütle, võibolla mitte nii huvitav. kui lõpplahendus (või selle puudumine) välja arvata, siis vaieldamatult hea film, aga kas ka aasta filmi kandidatuuri vääriline? pigem mitte. intensiivsete rollisoorituste (eriti pea igale peategelastele võimaldatud tugev monoloog) ja operaatoritöö eest antud kandidatuurid on igati väljateenitud.

"foxcatcher" - kõikidest nähtud kandidaatfilmidest seni kõige suurem pettumus. pikk, veniv, lohisev ning igav, igav, igav. kahtlaselt naistetu ja lastetu, emakompleksidega ja sotsiaalselt oskamatu miljonär võtab töllakil mokaga maadleja enda tiiva alla ja muudkui soojendab ja soojendab teda seal. filmi ainuke väärtus - steve carrell pole vähimalgi määral äratuntav, aga püüda tema kehastatud tegelaskuju alt leida üles steve carrell pakub heal juhul pinget kaheks minutiks, aga mitte kaheks tunniks. kui tegemist poleks olnud aasta filmi kandidaadiga, siis oleksin selle juba esimese 45 minuti järel pooleli jätnud, aga nüüd ei jõudnud lihtsalt ära oodata, millal see lohisev passimine ükskord läbi saab. täiesti arusaamatu, kuidas või miks see tuim ja mannetu film tänavuste kandidaatfilmide muidu väga heasse seltskonda on sattunud.

"Welcome to the 87th Academy Awards!"

tonight's the night : )

seninähtutest arvan, et:

"the theory of everything" - suhtusin sügava skepsisega järjekordsesse "vaadake, kui tubli ja tark mees vaatamata oma haigusele" invafilmi, millised alati oscaritega üle puistatakse, aga asi oli oodatust tunduvalt parem. jah, saavutused ja haigus mängisid filmis küll rolli, aga ainult kõrvalosas ning point oli sootuks mujal. väga meeldiv üllatus. kõige tõenäolisem meespeaosa oscar ning asja eest.

"boyhood" - linklateri filmid (eriti "before..." triloogia) on mulle alati meeldinud. täiskasvanulikud suhte- ja suhtlemisfilmid. filmi väärtus seisneb eeskätt selles, et kergelt ebaõnnestuda võiv kontseptsioon on linklateril esiteks õnnestunult välja kukkunud ja meile pealekauba isegi hea filmi andnud. peaosalise noore täiskasvanu periood venis minu jaoks siiski liiga pikaks ja uitavaks ning kandidatuur peaks filmi jaoks seetõttu piisav olema.

"grand budapest hotel" - ilusad täiuslikus sümmeetrias kaadrid ning palju muigamapanevaid cameosid, aga kogu see värvilise tsirkuse moodi virr-varr aasta filmi kandidaadi mõõtu küll välja ei anna.

"whiplash" - pealtnäha lihtne film, aga JK Simmonsi sotsiopaadist muusikaõpetaja ja lihani verele trummi mängiva psühhootilise õpilase vägikaikavedu oli pinev ning ehk põnevamagi kulminatsiooniga, kui mõni tipptasemel action-thriller. JK Simmonsile loodan küll kõravlosa oscarit.

"gone girl" - fincher on olnud üks mu absoluutseid lemmikuid juba alates tema debüütfilmist ("alien 3" ning edasi "the game", "fight club", "the social network" jne). kandidatuure oleks võinud siit filmist tulla rohkemgi, aga rosamund pike'i jahedalt aristokraatlik kadunud abikaasa on kõikidest variantidest kindlasti kõige teenitum.

"mandariinid" - eesti filmi suhtes on mul samuti sügav skepsis. positiivsetest elamustest meenubki viimase kümne aasta jooksul nähtutest ainult ilmar raagi "klass", aga "mandariinid" võib sinna nüüd julgelt teiseks lisada. kaasahaarav, mõtlemapanev, samas tõsiselt põnevate momentidega ja oma lihtsuses ja tugevuses lõpuks ka läbiraputav - igati teenitud kandidatuur.

PS  olemata filmi näinud, loodan ma põrumist oma olemuselt padupatriootlikule, patoloogilise valetaja valedest kubiseva raamatu põhjal tehtud (http://mpmacting.com/blog/2014/7/19/truth-justice-and-the-curious-case-of-chris-kyle) ning tulihingelise vabariiklase eastwoodi poolt lavastatud (http://www.theguardian.com/film/2012/aug/31/clint-eastwood-chair-speech-romney) "american sniperile". nagu ütles twitteris michael moore: "snipers are not heroes. snipers are cowards". pole muidugi välistatud, et tegemist ongi hea filmiga ja ameerika lippude lehvides valitakse see ka aasta filmiks, aga sõnum ja positsioon, mida see film esindab, on liialt vastumeelsed. kui see film peakski käesoleval aastal võidutsema, siis seda enam loodan parima võõrfilmi oscarit muuhulgas "anti-american-sniperiks" nimetatud "mandariinidele". pöidlad pihku : )

Eesti Posti / Omniva järjekordne hinnatõus - nüüd aitab!

Läksin postkontorisse nimekasti pikendama.

"Kas te ikka teate, et aasta algusest on meil uus hinnakiri?"

Fine. Ilmselt tõsteti taas hindasid. Teame küll seda Eesti Posti. Palju siis hinnad siis sedapuhku tõusid? 15%? 30%? 50%?

"Seni maksis nimekasti üürimine 1.30 kuus. Uuest aastat maksab nimekasti üürimine 4 eurot kuus".

MIDA!!?! Ei, hinnad ei tõusnud 30% - hinnad tõusid KOLM KORDA! Kui seni maksis nimekasti üürimine aastas 15.60, siis jaanuarist alates tuleb aastas välja käia 48 eurot. Selle võiks lausa grammatikaõpikusse raiuda: "nahaalne, nahaalsem, Eesti Post".

Ma parem ei hakka meenutama. Seoses postkontorite massilise kinnipanekuga on üksikutes allesjäänud postkontorites järjekorrad kohati uksest välja. Lihtkirja saatmiseks tuleb nüüd oma ümbrikule teha alandav "pilukontroll", mille läbikukkumisel sunnitakse klienti kasutama neli korda kallimat postiautomaati. Sõltuvalt postkontorist saab mõni inimene oma nõudmiseni tellitud perioodika kätte MITU KUUD hiljem, kilest väljavõetult ning läbiloetult (ei käi Tartu kesklinna postkontori kohta, aga näiteks Tallinnas Lasnamäel on sellised...). Postiteenuse hinnatõus on viinud olukorrani, milles raamatu Suurbritanniast Eestisse saatmise postikulu on 5 eurot, kuid sama raamatu samas suunas tagasi saatmise postikulu on, whopaa - 20 eurot! Kas elame neli korda rikkamalt, kui maailma ühes juhtivas tööstusriigis ning ühtlasi postmargi ja postiteenuse sünnimaal Suurbritannias? Kas Eesti Post pakub neli korda paremat teenust, kui maailma esimene ning auväärseim postiteenistus Royal Mail? Lubage naerda.

Aga ei. Mulle aitab. Aeg on sellele ülbele monopolimonstrumile vastulöök anda ja nagu AirBNB hotellinduses ja Über taksonduses on tõestanud, siis on selleks üks paremaid võimalusi nn "sharing economy". Seoses sellega annangi oma nimekasti soovijatele allüürile hinnaga 1 euro kuus. Jah, sama teenus, aga neli korda odavamalt. Teoreetiliselt peaks isegi mugavam olema, kui ise täishinna eest eraldi nimekasti üürida, sest kuna käin postkontoris 2-3 korda nädalas, siis teavitan ise, kui kellelegi mõni saadetis on tulnud.

Kui tekib küsimus, miks peaks keegi üldse tahtma nimekasti üürida, siis siin mõned põhjused, miks olen ise seda teenust juba aastaid kasutanud:

- Kogu post tuleb ühele kindlale aadressile ning on seal alati hoiul sõltumata sellest, kas reisid, oled Eestist eemal vms.

- Kodusele aadressile saadetud posti pääsevad näppima ka naabrid, külalised või pereliikmed, aga nimekasti aadressile saadetud paki saab kätte ainult adressaat. Nimekasti kasutamise korral ei pea sa kunagi muretsema, et su post võiks postkastis seistes rikutud saada või sealt sootuks kaduma minna, sest erinevalt tavalisest postkastist, on postkontori spetsiaalses ruumis asuv privaatne ning lukustatav nimekast alati kaitstud ilmastiku, varaste või muidu uudishimulike silmade eest.

- Kodusele aadressile asju tellides peaksid sealt ära kolides muutma oma postiaadressi lugematutes erinevates kohtades (perioodika kojukanne, Aliexpress, Paypal, eBay, maksmiseks kasutatavate krediitkaartide aadressid jne), samas kui nimekasti kasutamise korral saad oma postiaadressi sõltumata oma koduse aadressi muutumisest igal pool alati samaks jätta. Ühtlasi ei pea sa nimekasti kasutamise korral kunagi muretsema, et pärast kolimist mõni oluline kaup või teade sulle kogemata mõnel su vanal postiaadressil saadetakse, kust sa seda enam kätte ei saaks.

Üks kuu 1 eur, terve aasta 10 eur. Kellel huvi, siis kirja võib mulle postkasti saata.

PS  Hinnatõusu vabanduseks öeldi, et postkontor on üüripinnal ja kuna üürid on nii kallid, siis seetõttu peab postiteenuse hindasid tõstma. Eesti Postil oli Tartu kesklinnas ilus, suur ja ruumikas spetsiaalselt selleks tarbeks ehitatud maja. Kes käskis siis selle maha müüa ja selle asemel mingile igerikule kalli hinnaga üüripinnale kolida? Maja müüdi pealegi Skypele maha ja ilmselt mitte väikese raha eest, nii et maja müügist saadud rahast peaks küll ilusti piisama selle praeguse kribula üüripinna üüri tasumiseks vähemalt järgmiseks sajaks aastaks ette.

Järjest kasvavad Vene väed Eesti piiri taga - kas hirmul suured silmad?

Lühidalt. Esiteks on Venemaa paari viimase aasta jooksul koondanud Balti riikide piiride äärde raketiväed, mille kuni 700 km lennukaugusega raketid ulatavad ise Venemaa pinnalt teele saadetuna hävitama strateegilise infrastruktuuri sihtmärke (lennujaamad, raudtejaamad, ekeltrijaamad, sadamaid jmt) kuni Kesk-Soome ja Lõuna-Poolani. Teiseks on piiri lähedusse koondatud maa-õhk tüüpi rakette, mis suudavad hävitada eeskätt suuremaid ning aeglasemaid lennukeid (näiteks Balti riikidesse transporditavad NATO abiväed). Kolmandaks on piiri lähedusse koondatud maa-õhk raketid, mis suudaksid hoida Balti õhuruumi puhtana võimalikest NATO hävitajatest, samal ajal kui näiteks Vene maaväed on ametis Balti regiooni hõivamisega. Neljandaks on oluliselt tõstetud piiriäärsete maavägede lahinguvõimekust (100%-ini tõstetud isikkoosseis, parandatud ettevalmistus, pidevad lahinghäired, moderniseeritud jalaväetransport, uusimad tankid jne), asutatud uusi lennuväebaase koos kõige moodsamate hävituslennukite ja lahingkopteritega ning moderniseeritud  Balti mere laevastikku. Kas see kõik on ainult niisama kõvatamiseks, kas hirmul on suured silmad, kas haukuv koer ei hammusta... või on selle taga midagi tõsisemat? Gruusia on veel värskelt meeles, Ukraina on praegu pooleli ja ka Moldovas toimuvad juba mingid kahtlased arengud, aga juba räägib Vene välisministeerium oma kodulehel Vene vähemuste õiguste räigest rikkumisest Balti riikides, mille jätkumise korral ähvardab sellesse otsustavalt ja agressiivselt sekkuda.

http://icds.ee/index.php?id=73&L=1&tx_ttnews[tt_news]=1547&tx_ttnews[backPid]=71&cHash=db5c854d31

"Pole inimest, pole probleemi"

Tallinnas on sotsiaalhoolekanne saavutanud 100%-ilise efektiivsuse. Keegi ei taotle enam mitte midagi ning ükski tüütu kodanik ei sega enam ühtki ametnikku, kui ametnikul on "tööaeg". Ilmekas väljavõte ühe kodaniku eilsest kogemusest ühe Tallinna linnaosavalitsuse sotsiaalhoolekandeosakonnas, kus ta ise töötu olles lootis saada toetust oma teist aastat hooldekodus elava pensionärist ema üle 500-eurose kohatasu maksmisel:

"Tegelikult töötavad nad seal üliefektiivselt: mitte keegi ei taotle mitte mingeid toetusi! Täiesti inimtühjast vestibüülist võisin pärast ID-kaardi abil tuvastamist minna TURVAMEHE saatel osakonna ukseni, kust mind siis see turvamees isiklikult lasi täiesti inimtühja lukustatud kabinetiustega koridori. Kodanike vastuvõtupäeval! Ainult kolmel päeval nädalas ja ei ainsat inimhinge! Peale minusuguse ullikese. Turvamees ütles, et kui uks on lukus, siis oodaku ma. Vastuvõtuajal! Ootasin. Inimtühi koridor. Millalgi pistis üks onkel koridori lõpus asuva ukse vahelt pea välja ja küsis, et mida ma tahan. Kodanike vastuvõtu ajal! Ütlesin. Käskis oodata. Ootasin.

Lõpuks tuli tädi ja küsis sedasama. Põhiliselt korrutas, et tema ei otsusta seal mitte midagi ja ei tahtnud midagi kuulda sellest, mis minul öelda oli tema nõudmiste peale. Muuhulgas nõudis tädi juba teist aastat hoolekodus elava, ajas ja ruumis mitteorienteeruva, ennast ja teisi mitte ära tundva ning oma toas ära eksiva dementse vanainimese käest kõikvõimalikke omakäelisi avaldusi ja garantiikirju (nt omakäelist kirjalikku avaldust, et ta soovib, et teda peatselt hoolekodusse paigutataks, garantiikirja hoolduskulude hüvitamise kohta, kirjalikku avaldust vallas- ja kinnisvara olemasolu või puudumise kohta), lisaks ka kodukülastuse tegemist kohas, kus inimene juba ammu ei ela jne. Jutt sellest, et vanainimene on hoolekodusse paigutatud juba kaks aastat tagasi, läks kurtidele kõrvadele ning selle peale teatati ainult "Asjaajamine algab meil algusest!".

Esitamist vajavate dokumentide nimekiri oli terve A4 lehekülje pikkune ning täielikust puuduva osa katmisest kästi unistamine kohe ära lõpetada ning hoiatati, et ka osaline toeotamine on ainult ajutine ja nõuab lakkamatut "ei tea mida". Laua tagant lahkudes saatis ametnik juba praktiliselt selja tagant teele kaasa ka ähvarduse, et "meil on õigus teie ja teie laste kohta kõikidest andmebaasidest kõike kontrollida!"

Selles suures tühjas majas, mis oli palju vägevamalt turvatud kui Riigikogu, sain aru, et kõik potentsiaalsed abipalujad on ammu välismaale kolinud. Kuna mul on kogemused samadest asutustest möödunud sajandil, mil nendes tunglesid rahvamassid ja olid tohutud järjekorrad, hakkas mind tõsiselt huvitama, mida need ametnikud teevad nendel mittevastuvõtuaegadel ja -päevadel."

welcome to estonia.

Kapriisitsevate pirtspee'de, vussnäppude ja hädapätakate generatsioon on vuhinal peale kasvamas

Kirjutan allviidatud arvamusele kolme käega alla. Kapriisitsevate pirtspee'de, vussnäppude ja hädapätakate generatsioon on vuhinal peale kasvamas, aga süüdistada saab selles ainult endale totaalselt pähe istuda laskvaid ja oma munakeste suhtes täiesti reaalsustaju kaotanud lapsevanemaid.

Millega seoses meenub taas põhjus, miks see nii on ja mida viidatud artikli autor ilmselt ei tea. Kuna nüüd on maimukesel täisväärtusliku lapsepõlve jaoks tarvis tahvelarvutit, nutitelefoni, sünnipäeva koos laevakruiisiga, kõige uuemaid moemänguasju, väljamaa klassiekskursiooni, peenikesi hobisid jne, siis on laste saamine ja pidamine läinud viimasel ajal täiesti ülemõistuse sigakalliks. Sellises olukorras tekib pea igal lapsevanemal alateadlikult obsessioon taolist oma elu kõige ressursi-, aja- ning rahamahukamat ja -kulukamat investeeringut ette ja taha valvata ning ooberdada, sussutada ja kussutada ning mitte lasta lapsel endal sõrmeotsakestki liigutada, grammigi tööd teha või minutitki kuskil omapead olla, sest mine tea - äkki munake lööb sel ajal oma varba ära, saab sellest psüühilise trauma, hakkab oma investorit tolle hooletuse pärast vihkama ning ongi investor oma ülikallist investeeringust ilma, vähemalt emotsionaalses plaanis.
Kui on ikka nii palju ressurssi juba maetud sellesse projekti, siis on kõige kindlam 24h oma munakese otsas istuda ja kanaemana temast lõpuks üks... saamatu, abitu, kapriisne, pirtsakas ja ärahellitatud muidusööja kasvatada. On see ikka hea mõte?

http://naistekas.delfi.ee/persoon/klatsimoor/klatsimoor-jarelvalveta-jaetud-lapsed-on-taiskasvanutena-igatahes-etemad-kui-vatipallis-kasvatatud-hadavaresed.d?id=69401753

Eesti "edumeelne" e-pangandus - täiskäigul kiviaega

swedbank lõpetas VISA krediitkaartide pakkumise üle aasta tagasi. põgenesin tookord SEB panka varjule, aga täna sain teada, et ka SEB lõpetab "eestis viimase pangana" (?) VISA krediitkaartide pakkumise. kes PayPali kasutavad, need teavad, et kuigi MasterCardiga saab PayPalis maksta, siis arvele raha kanda saab ainult VISA kaardile. kui varasemalt sain midagi näiteks eBays müües selle eest raha ka endale pangaarvele, siis nüüd võin sellest tänu "edumeelsele" eesti pangandusele ilmselt suu puhtaks pühkida.

helistasin ka Nordeasse ja "kahjuks peame teid kurvastama, aga ka meie pakume ainult MasterCardi". nõnapalju siis väikeriigi paindlikust, eesrindlikust ja innovatiivsest e-pangandusest. PayPal on netimaksete de facto standard, aga eesti pangad poleks sellest nagu midagi kuulnudki ja käib ainult mingi MasterCardi müügitöö.

viimane allesjäänud VISA kaardi saamise võimalus on nähtavasti SEB panga "kuldklientidel" ("esialgu veel", nagu klienditoest hoiatavalt öeldi), aga selleks saamiseks peaks sealt kas suuremas koguses laenu võtma (ei soovi) või suuremas koguses oma likviidseid varasid nende tibatillukesi intresse tiksutavatele kontodele panema (samuti ei soovi).

tõesti absoluutselt viimane võimalus on ilmselt SEB panga 40-päevase kehtivusega virtuaalkaart - asi, mida ma viimati kasutasin 10 aastat tagasi. see tuli iga kuu uuesti teha, uuesti tasuda kaardi avamistasu, uuesti PayPalis registreerida, uuesti teha testmakse, uuesti sisestada testmakse turvakood PayPalis ja siis toimis mõned nädalad kuni kehtivusaja lõpuni, misjärel tuli kõike jälle nullist alustada. ütleme nii, et iga kuu-paari tagant see kadalip läbi teha oli üpriski tüütu ja tõesti kohe ei tahaks selle kiviaegse süsteemi peale tagasi minna, aga kuna kõik arenenud maailma võimalused Eestis ümberringi kaovad, siis pole ilmselt valikut.

täiskäigul allamäge ma ütlen. koli või välismaale.

Omniva (Post24) vs Smartpost

oi, kuidas ma vihkan neid omnivooridest omniva (post24) pakiautomaate, mis oma nimele vääriliselt on nüüdseks juba kaks korda mu pangakaardi ära söönud. uskumatu, kuidas täpipealt samasugune teenus, mis smartpostis on lihtne ja meeldiv, on eesti posti poolt suudetud keerata ebamugava kasutamise musternäidiseks.

alustame kasvõi sellest, et eesti posti poolt reklaamitud post24 kappide väheseid eeliseid smartposti ees olevat see, et kapid asuvad ÕUES. no tere talv! sõna otseses mõttes. talvel on kapid paukuva pakase käes ning mõnele tehnikavidinale võib sellele järgnev tuppatoomine ning tekkiv kondensatsioon olla surmahoop. suvel lõõskab kappide peale tuline päike ja sealseid ahjutemperatuure ei julge oletadagi. uksepilude vahelt puhub sisse kogu linnamustus ja tolm ning kui käega üle mõne lahtise kapi põhja tõmmata, siis tuleb seda kätt joonelt kuskile pesema minna. tartu veeriku pakiautomaadist 50 cm kaugusel on autoparklas peatuvate autode ninad ning viimati oli kellelgi vist pidur ja sidur segamini läinud, sest üks auto oli igatahes pakiautomaadile eest sisse põrutanud, nii et pooled uksed olid irvakil. ega need plekist uksed erilise varguskindluse osas ka väga turvalised tundu.

samal ajal pole smartposti automaatidega ühtegi nimetatud probleemi - asuvad need sõltumata aasta-ajast ühtlase temperatuuriga ja mitu korda päevas puhtaks pestavate põrandatega kaubanduskeskustes ning pole veel kordagi pidanud muret tundma, et kas asi automaadis mitte puruks ei külmu, üles ei sula, mustaks ei lähe või vandaalide/varaste meelevalda satu. enamus asjatoimetusi teeb inimene niikuinii kaubanduskeskuste lahtiolekuajal ning ega öösel postitamisest see pakk siis kiiremini liikuma lähe, sest tühjendatakse automaati ikka ainult tööajal.

järgmiseks võrdleme eelvormistatud paki saatmist, sest tavaliselt on mul saata tarvis just mõnda osta.ee's müüdud asja.

smartpostil on esilehel eraldi ja ülejäänud nuppudest teist värvi nupp "osta.ee", misjärel saab sisestada seitsmekohalise numbri, avaneb kapp, lükkad asja kappi, kapiukse kinni ning ongi valmis. soovi korral võid selle seismekohalise numbri varem pakile kirjutada, aga kohale lähevad isegi ilma numbrita pakid, sest sildid paneb igale pakile alles smartposti töötaja. ajakulu võibolla 15-30 sekundit. lisaks märgib smartpost paki automaatselt teelepanduks ka osta.ee lehel, seega kasutajal rohkem mingit muret pole.

post24 automaadi ekraanil on kaks kribukirjas nupukest "eelvormistatud saadetis (äriklient)" ja "eelvormistatud saadetis (eraklient)". esiteks ei viita kumbki neist osta.ee'le ja teiseks on mõlema nupu erinevus kolm kribukirjas tähte. olen valele nupule vajutamisele järgnenud kolgata tee omal nahal läbi teinud (lõpuks pidin kauba füüsiliselt tavapostkontorisse tassima) ja pikemalt sellel ei peatu.

kui lõpuks on õnnestunud siiski õigele nupule vajutada, siis nüüd tuleb sisestada post24 poolt antud 13-kohaline tähe- ja numbrikombinatsioon. kuigi muutuv osas sellest on ainult üheksa keskmist numbrit, siis mida rohkem numbreid on vaja sisestada, seda suuremaks kasvab eksimistõenäosus numbri sisestamisel ja vajadus uuesti alustada. kui pikk numbrijoru on õnnestunud vigadeta sisestada, siis prindib post24 automaat mingi pakikleebise kuskile põlvekõrgusel asuvasse klaasist luugiga kaitstud auku, kust seda on võimalik kätte saada alles pärast pikemat käega ringiudjamist seal augus (erinevalt smartpostist, on post24 kogu selle siltide kleepimisega tegelemise klientide kraesse kupatanud).

kui see kleebis on õnnestunud lõpuks kätte saada, siis järgmiseks tuleb ju see kleepeka tagakülg kleebisest eraldada, et kleebis pakile kleepida. siinkohal tekib aga probleem, sest enamjaolt on inimesel teises käes ka muid asju (kas isiklikud asjad, veel saatmist vajavaid asju või juba automaadist kättesaadud asjad) ning kuna ühe käega seda kleebist ju ei eralda, siis tuleb ülejäänud asjad selleks ajaks kuhugi asetada. smartposti kapi ees seistes poleks tegelikult probleem asjad korraks kaubanduskeskuse puhtale põrandale asetada, aga post24 kapi ees seistes paned sa asjad sisuliselt keset tänavat maha ning sõltuvalt ilmast kas niisama tänavatolmu sisse, keset lörtsihunnikut või otse poriloiku. loomulikult pole automaadi küljes ega ka lähistel ühtegi sentimeetrit mingit leti- või lauapinda, kuhu saaks selle kleebisega jebimise ajaks asetada oma asjad. ma ei hakka parem meenutama, kui mitu korda ma olen pidanud selle tõttu hiljem oma ülejäänud asju porist ja mustusest puhtaks rapsima.

kui selle kleepeka tagakülg on õnnestunud lõpuks eraldada, siis järgmiseks selgub, et kättejäänud tagakülge ehk sisuliselt prahti pole mitte kuskile panna. seda on avastanud ilmselt ka teised inimesed, sest post24 automaatide esine ja ümbrus tavaliselt kubiseb neist tagakülgedest - neid vedeleb maas, neid on lükatud sinna luuki, kust kleepse kätte saab, neid on surutud automaadi erinevatesse piludesse. viisakas inimene topib ootamatult tekkinud prahi endale lõpuks taskusse või asub kuskilt lähikonnast prügikasti otsima, vähem-viisakal "käsi vääratab" ning paberike pääseb niisama näppude vahelt lendu.

kui see kleeps on lõpuks õnnestunud pakile kleepida, siis järgmiseks tuleb võtta konsumi kassapidaja roll ning asuma vöötkoodi igapidi automaadi külge monteeritud vöötkoodilugeja ees keerutama. tuleb tunnistada, et ma pole just eriti kogenud kassapidaja ning kui mu huulilt ei eemaldunud ükski vandesõna pika saatmiskoodi valesti sisestamise, kleebise pisikesest august tagaajamise, oma ülejäänud asjade tänavamustuse sisse asetamise või kleebise tagaküljele prügikasti otsimise ajal, siis nüüd võib see vabalt juhtuda. õnneks olen avastanud, et selle sammu saab "next" nupu vajutamisega ekraanil isegi vahele jätta, kuid kes talitab täpselt ekraanil toodud juhiste järgi, sellel on "sisukat" tegevust mitmeks ajaks.

alles kogu ülaltoodud kadalipu läbimisel on võimalik pakk automaati sisestada, aga ka sellega ei lõpe katsumused, sest erinevalt smartpostist ei oska post24 automaat pakki automaatselt teelepanduks märkida osta.ee's, seega koju jõudes peab ka selle lisaliigutuse tegemine endal meeles olema. ajakulu? igatahes mitte 15-30 sekundit, seda ma võin garanteerida. tekib tõsine küsimus, kas omniva postiautomaatide süsteemi valmis projekteerinud inimesed ka ise korra seda kasutada on püüdnud või sai kõik ainult paberil "järgi proovitud" ja sellega oli töö tehtud?

aga miks sõi omnivoorist omniva juba teist korda ära mu pangakaardi? kaupa automaadist kätte saades on smarposti kaardimakse nagu poes - lükkad kaardi terminali ja vajutad sealsamas koodi. kaart on kogu aeg automaadi juures toimetades silme ees ning enne kaardi väljavõtmist ei avane ka uks, seega kaardi unustamine terminali on sisuliselt välistatud. post24 seevastu on oma kaardisisestamispilu pannud kuskile põlvekõrgusele täiesti x kohta, kusjuures pärast sinna pilusse lükkamist pole kaarti ka enam näha, samal ajal kui koodi vajutamine käib hoopis teises kohas. samuti on omnival pärast koodi vajutamist kama kaks, et kaart on jätkuvalt terminalis, seega kui kaupa kätte saades sisestad oma kaardi sinna koopasse, lähed teise kohta koodi sisestama, lähed võtad kolmandast kohast oma kauba, lähed võtad neljandas kohas tsheki ja vajutad viiendas kohas ekraani peal nuppu "valmis", siis selleks hetkeks, kui kogu karussell on läbitud, võib kuskile sinna põlvekõrgusele pilusse nähtamatul kujul peitunud kaart olla juba ununenud ning ega omniva ei vaevu seda ka millegagi meelde tuletama. esimesel korral juhtus leidja olema tuttav ning sain kaardi tagasi, nüüd teisel korral paraku ei paista kaarti enam kusagilt.

kärusse aheldatud libainvaliidide invasioon

ma ei suuda mõista, kust see laste invaliididena kärudesse kinnirihmutamise komme on tulnud ja miks seda sellisel moel massiliselt harrastatakse. kuhu ka ei vaata, pooleldi algklassimõõtu lapsed on igal pool kärudesse kinni seotud ja lihtsalt tiksuvad seal. viimati vaatasin ühes bussipeatuses alguses kaastundlikult, et bussist väljub invaliid ja äkki saan appi minna. lähemale astuses selgus, et ei olnud invaliid, oli järjekordne kärusse kinniaheldatud täiesti tavaline (suur) laps, kes oleks võinud vabalt oma kärust välja ronida ja aidata ise seda käru bussist välja tassida.

lühiajalises perspektiivis lapsevanemal muidugi mugav, kui laps on kinni seotud ja alati täpselt seal, kuhu sa käru seisma jätad - ei lähe kuskile, ei uuri midagi, "ei tee pahandust". pikemas perspektiivis ma ei julge mõeldagi, millised laiaks vajunud tagumikuga apaatsed inimesed sellistest lastest kasvavad.

teiseks põhjuseks võib olla see üleüldine vohav "pidevalt rattad all" mentaliteet. ühtegi sammu ei astuta ise, sest normiks on autoga letti sõitmine. ei saa ju ka lapse suhtes ülekohtune olla ja sundida teda oma jalaga mõnda sammu astuma, kui vanemad igale poole ratastel kohale veerevad. ja siis veel imestatakse, et miks elanikkond järjest tüseneb.

tundub, et see on ennast lääne poolt pealesuruv üleüldine epideemia:
http://abcnews.go.com/Health/WellnessNews/big-stroller-carting-big-kids-bad/story?id=13597874